Saladuslik

29. "Üheks õhtuks tavainimesed."

"Oled sa kindel, et lilla on õige teema?" küsis Theresa ja tuli ettevaatlikult redeli pealt alla.

Terve Katrina renditud maja oli lillasi õhupalle ja lehvikuid täis. Pea iga laua või kapiääre peal olid pandud lilladesse topsidesse valatud joogid, mis õhtul pidid inimeste käes nende tuju paremaks tegema.

"Kutsed olid ju lillad. Ja meil on terve maja lilla nii et enam ei annaks midagi muuta," lausus ta ja tõi kuskilt veel ühe kandikutäie jooke.

"Ma pole kunagi... Peol käinud," sõnas Theresa häbelikult ja istus hallile diivanile.

"Sa teed nalja?" naeris Katrina.

"Ma mõtlen sellisel peol, kus inimesed ennast täis joovad ja siis nurkade taga ennast vägistada lasevad..." samal hetkel pani ta suu kinni. Ta oli ikkagi peol käinud. Siis kui ta tahtis Jace'i eest ennast 'ära peita'.

"See on... Huvitav. Ma pole sinuvanust tüdrukut ilma peokogemuseta näinudki," muigas sõbranna, istus Theresa kõrvale diivanile ja vaatas kaunistustega dekoreeritud elutuba.

"Ma poleks tohtinudki osaleda... Ma sain alles kaheksateist," kaitses ta siis ennast.

"Okei, okei. Ma ei süüdista sind," naeris Kat ja tõusis siis uuesti püsti. "Tuled? Me peaks ennast hakkama riidesse panema."

"Jah, kui mul oleks midagi, mida selga panna," pomises tüdruk vastuseks ja langetas pilgu beežide karvatuustidega vaibale.

"Mul ei ole ka midagi..." turtsatas Kat. "Sellepärast me poodi minema peamegi!" tõmbas sõbranna Theresa diivani pealt püsti.

"Pealegi on enne õhtut midagi vaja süüa ka," lisas tüdruk.

Katrina keeras maja ukse lukku ja astus väikestest treppidest alla.

"Kat..." alustas Theresa. "Ma tahaks teada, mis nüüd saab?" küsis ta pilk maha visatult.

"Theresa... Palun lepime ühes asjas kokku..." ohkas Kat. "Täna õhtul, ei me ei mõtle, et me oleme ühed Elementlaste seast. Ma tahan lihtsalt lõbutseda. Siia tulevad kõik kooli õpilased, kes tahavad ennast üheks õhtuks tavainimestena tunda. Ärme räägi sellest Elemendi värgist, palun?"

"Okei..." vastas Theresa kiirelt. "Sobib!"

"Kas lilla on liiga palju?" küsis Kat, kui ta peegli ees omale ühte hõljuvat kleiti proovis. See tegi temast nagu väikese haldja: valged lokid, lilla kleit ja naerul suu.

"Ma küsisin seda sinult täna hommikul dekoratsioonide kohta," naeris Theresa. "Ei tegelikult see teeb su nii armsaks."

"Aitäh!" muigas Kat. "Aga sina?"

"Mis mina?"

"Sinu kleit? Või mis sa selga paned?" küsis tüdruk.

"Ma ei tea kas ma üldse tahan tulla..." venitas Theresa. Ta ei olnud suurde seltskonda minekuks veel valmis.

"T.... Sa aitasid mind kujunduse ja korraldusega... Oled sa kindel?" küsis Kat ja istus Theresa kõrvale pingile.

"Jah, ma olen kindel. Aga hotelli ma ei lähe. Oleks hea kui teiega oleks seal keegi, kes suudab kaineks jääda. Ma jään kuhugile teisele korrusele tuppa."

Katrina nägu muutus neid sõnu kuuldes rõõmsamaks ja see tõi Theresalegi väikese muige näole.

"Aga tuleb siis see kleit?" küsis Kat kui oli ennast mõned sekundid veel peeglist vaadanud.

"Jaa!" vastas Theresa kindlameelselt.

Theresa ja Katrina istusid kohviku välisterrassil. Theresal oli ümber hall pleed, mille ta kohvikust sai, sest õues oli jahedaks läinud ja Katrina oli peale tõmmanud oma kampsuni, mis tal kaasa oli võetud. Nad ootasid oma väikesi koogitükke, mille nad tellind olid. Theresa laimikoogi ja Kat originaalse šokolaadikoogi.