Saladuslik

15. "Säde?"

Eemalt oli ikka veel kuulda Simoni kõrvulukustavaid karjeid. Keegi oleks nagu poissi nägupidi mööda niiske telliskivimaja seina edasi tagasi liigutanud. Võimatu oli, et keegi tavainimestest ei kuulnud seda. Theresa mõtetes hakkasid tekkima kujutluspildid, kus Sebastian piinab mõnda väikest viieaastast tüdrukut, kelle ema hüsteerias Caylah'i käte vahel kinniseotuna karjub. Lihtsalt sellepärast, et Theresa ennast koos Simoniga üles annaks ja Leekidega ühineks, lihtsalt sellepärast olid nad võimelised jõhkrateks tegudeks.
"Jace, kas me ei peaks teda üles otsima?" küsis Ther alandlikult. Jace ei vastanud midagi, kuid hakkas siiski karjumise poole kõndima.
"Jace, kuula mind üks kordki!" seisatas Ther järsku ja hüüdis noormeest.
"Väike Säde, ma kuulan sind. Ma ei pea alati vastama." õelutses Jace.
"Säde?" küsis tüdruk sellise pilguga nagu ta tahaks poissi sellise asja eest lüüa.
"Jah!" vastas Jace kindlameelselt ning sammus siis edasi. Ther oli otsustanud edaspidi vait olla, vastuseid ta nii kui nii ei saanud.

Külm telliskivi pind kriipis Theresa käsivart. Simon oli kõigest maja nurga taga. Jace seljataha jäädes liikusid nad poisiga kahekesi karjete poole, poisi kõnnak oli peaaegu hääletu. Ther tundis ennast järsku elevandina, sest tema sammud kajasid seintelt vastu nagu padjapüüri kloppimine. "Kas sa vaiksemalt saad kõndida?" pööras Jace järsku ennast tüdruku poole. "Ma ei ole väljaõpetatud spioon." vastas Theresa.
"Kas sa tead, kus tüdruk on?!" kuulsid mõlemad Sebastiani ähvardavat häält.
"Ma vannun, ma ei tea midagi!" läkastas Simon vastuseks.
"Siin olen!" astus Ther järsku maja seina tagant välja. Jace'i Simon ei märganud.
"Ther, palun mine, kuni sa veel saad, sa ei pea minu pä..."
"Jah pean küll!" karjus Ther nii, et Sebastian, Caylah ja Simon tüdrukut jahmununa vahtima jäid.
"Küll tüdrukul on ikka julgust!" lausus peagi Caylah.
"Mis sa arvad, kas ta sobiks Leekidesse?" poiss ja tüdruk olid kavatsenud tüdruku üle arvustust pidada.
"Üks kõige kõvem elektriline Elementlaste seas."
"Ma arvan, et ta sobiks isegi sinu..." Sebastian tahtis jätkata, kuid siis kukkus nagu eikuskilt Simoni ette põlev raudaed. Ther haaras Simonil käest kinni, tõmbas ta püsti ja jooksis siis suurele tänavale. Seal seisis Jace.

"Theresa, kuula nüüd mind!" palus Jace kiirelt. "Mõtle selle mehe peale. Cold. Lihtsalt mõtle tema peale. Keskendu." poiss võttis tal kätest kinni.
"Mida sa teed?"
"Ma saan meid kohe Cold'i juurde, lihtsalt palun mõtle tema peale." käskis Jace. Theresa sulges silmad ja keskendus. Jace võttis Simoni käest kinni. "Ou mul on tüdruksõber!" puikles Simon vastu, vihjated sellele, et ta pole seda tüüpi poiss, kuid siis ta sõnad kadusid, nagu kivi voolavasse vette.

Theresa avas silmad. Ümberringi kostus vali muusika. Nad olid ööklubis.
"Jace... Miks me siin oleme?" küsis Ther murelikult. Ta polnud kunagi sellises ööklubis käinud.
"Cold on siin." lausus Jace lühidalt vastuseks ja võttis siis tüdrukul käest kinni. Ther võttis omakorda käest kinni Simonil, sest too polnud Jace kuulnud.
Läbi rahva liikudes hõõrusid inimesed oma higiseid kehi Theri vastu. Õhus oli tunda higi, parfüümi ja tossumasinate tekitatud tossu lõhna. Kuskil eemal tegutses baar, kust inimesed omale jooke tellisid - kindlapeale mingi kahtlase sisuga.
Paari hetke pärast põrkas Therile otsa süsimustade juustega mees. Ta tundus väga tuttav. Seljas tumelilla läikiv vest ja selle all must litritega särk. Jalas samasugust värvi püksid nagu vestki. Mees vaatas Therile pikalt silma ja siis kadus rahva sekka.
"Kas sa pole märganud lillasse riietatud meest, Ther?" karjus Jace järsku tüdrukule kõrva. Ther ei hakanud vastuse karjumisega vaeva nägema ja näitas siis käega baari suunas, vihjates sellele, et ta läks sinna poole. Nad hakkasid kolmekesi vasakule liikuma.
"Woodstone!" hüüdis järsku see sama mees.
"Cold!" vastas Jace mehele. Jah, nad olid õiges kohas.
"Tule lähme minu tuppa, siin on julm müra." palus Cold ja juhatas nad baarileti taha. Tõmbas siis hõbedast kangi ja joogilettide vahele tekkis väike avaus.
"Tere tulemast minu tagasihoidlikusse koju." ütles mees ja suunas nad auku.

Ruum oli jahe ja hämar. Tumepunasele seinale olid joonistatud imelikud kujutised ja aknaid peaaegu polnud. Väikesed praod, mis asusid põrandast umbes meetri kõrgusel, olid nii peenikesed, et sealt paistis valgus vaevu läbi. Kui see üldse oli väljast tulev valgus. Ruumi keskel asus tumelilla diivan, kus istusid kaks inimest.
"Cold, miks sa tood siia Elemendilisi?" küsis naishääl, kes pööras ennast kohe tulijate poole, kuid tema nägu oli hämaras toas veel nähtamatu.
"Ma ei tea isegi, miks ma nad sisse kutsusin." vastas Cold ükskõikselt ja kõndis siis madala laua juurde ning valas omale klaasi pruuni jooki.
"Meil on vaja Theresa mälestusi." lausus Jace.
"Woodstone, miks sinul on vaja Theresa Whitelight'i mälestusi?" küsis naine. Mees polnud ennast ikka veel liigutanud.
"Mu nimi on Theresa White, mitte Whitelight." vastas Ther vaikselt, et hakkas peagi ise kartma, kas keegi teda üldse kuulis.
"Jace, mis siin toimub?" küsis segaduses Cold ja pööras ennast seltskonna poole, samal ajal kätega umbmääraselt vehkides.
"Piscine, ära palun aja Theresat segadusse." palus Cold naist, kelle nägu Ther ikka veel ei näinud.
"Sorri, sorri. Ma lihtsalt nägin teda ja ma lihtsalt küsisin, miks tema mälestusi vaja on. Kuigi ma tean, miks neid tal pole." pahvatas Piscine ja andis korraga väga palju infot.
"Miks mul mälestusi pole?" päris Ther.
"Sest su isa lasi need kustutada." ütles järsku meeshääl. Mees diivanilt oli püsti tõusnud ja suundus Cold'i poole. "Vala mulle ka." palus ta Coldi. Mehel olid heledad juuksed, tumepruunid silmad. Ta oli umbes neljakümne aastane ja Therist umbes kakskümmend sentimeetrit pikem.
"Minu isa? Miks?" päris Ther, kuid siis meenus talle unenägu. Caylah ja Sebastian. "Kurat..." sosistas tüdruk vaikselt ja astus paar sammu tagasi.
"Ma olen Brandon, su isa hea sõber." ütles ta ja sirutas tervituseks käe. "Ma võin kuumana mõjuda, ma olen Tulest." ütles ta egoistlukult ja irvitas. Ther tõmbas Jace ligidale. Poiss pani oma käe talle pihale ja sosistas: "Ta ei hammusta."  Theresa võttis julguse kokku ja sirutas käe tervituseks.
"Vabandust," lausus ta siis võltsnaeratusega "Miks minu isa teiega suhtles." küsis Theresa ja sai kohe aru, et see ei olnud õige küsimus, mida küsida. Brandon tõmbus tagasi ja vaatas Theresat põlastava pilguga.
"Miks sa Tuld vihkad?" küsis ta siis.
"Ma ei vihka," üritas Ther ennast ebamugavast olukorrast välja tuua. "Leegid röövisid mu õe ja mu sõbrad." lausus ta siis vabanduseks.
"Ahah... Leegid." sõnas Piscine nagu oleks tema, kellega räägitakse.
"Pisike, palun." keelas Brandon.
"Sa tead, et mind ei kutsuta nii juba Algusest." vihastas Piscine ja tõusis siis samuti diivanilt püsti. Tal olid pikad mustad juuksed. Ta oli Jacest veidi lühem ja Therist veidi pikem. Mis sest, et tal olid vähemalt viie sentimeetrised kontsad all kõndis ta graatsiliselt Coldi juurde.
"Mu isa poleks mu mälestusi kustutanud. Adam on normaalne isa." vaidles Ther vastu.
"Adam? Jajah, uus identiteet. Kutsume teda siis Adamiks." venitas Cold ja ulatas Brandonile klaasi, kus oli sama kuldpruun jook, mis tal endalgi klaasis kohe otsa saamas oli.
"Ma aitasin Adamit Alguses. Tal olid sina, su ema ja poeg. Ta tahtis Londonist põgeneda, aga ta oli peakorteris asendamatu juhtkonna liige. Eriti siis, kui asjad kriitiliseks läksid. Sina olid veel väike sülelaps. Tema poeg, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, oli paari aastane tore väike poiss. Ma lihtsalt tahtsin teda aidata." rääkis Brandon. Ther ei saanud ikka veel millestki aru.
"Kui ma küsin, et keegi mulle seletaks; vastatakse nii, et küsimusi tekib aina juurde. Kas keegi lihtsalt palun aitaks mul asjadest aru saada?" küsis ahastuses Theresa ja kukkus Jacele kaela, kes teda siis lohutama hakkas.
"Ma arvan, et keegi peaks sulle nüüd rääkima, mis siin toimub." ütles Piscine ja lonksas klaasist jooki.