Saladuslik

Saladuslik - 5. osa

Hommikul garderoobi sisenedes nägi ta seal esimese asjana Thomast. Poiss jooksis Theresale vastu.
"Tsau." ütles ta tüdrukule.
"Tsau." vastas Theresa napisõnaliselt.
"Kirjutasid kõik üles?" küsis Thomas esimese asjana.
"Ei, mul on õde. Ta võib uuesti rääkida." ütles Theresa
"Aga õhtul me peame ikkagi kohtuma." lausus poiss. "Ma pean sulle rääkima, mida me sinust tahame."
"Okei, kell 6 siis." vastas tüdruk, samal ajal jalanõude paelu lahti sidudes.

Päev oli üllatavalt lihtne. Matemaatika, kaks fotograafia tundi, inglise keel ja päeva lõpus näitlemine. Koolist astus Theresa välja kella 3 paiku. Kool algab iga hommik kell 9.30. Bussi peale joostes jõudis ta napilt.

Kodus võttis Theresa jalanõud jalast ja läks vannituppa. Kammis juuksed ja otsustas pesema minna. Kui ta lõpetanud oli, tuli talle sõnum.
"Ära unusta, kell 6 Little Italy. Thomas"
Theresa salvestas numbri ja saatis sõnumi vastu, lihtsalt sellepärast, et poisile ka tema number jääks. Ei, aga kuidas siis Thomas Theresale sõnumi sai saata?
"Ei unustanud, sa tead kus see asub ikka?" saatis tüdruk ikkagi sõnumi vastu.
"Jaa!" vastas poiss üpriski kiirelt.
Theresa otsustas juuksed seekord kuivaks föönitada. Ta võttis oma arvuti ja pani sealt muusikat. "While I got you on my mind.." laulis tüdruk kaasa. Asja katkestas uus sõnum.
"Hea hääl sul ;) " see oli Thomas.
"Kuidas sa mind kuuled?" saatis tüdruk kiirelt vastuse.
"Nähtamatus....Õhk suudab" vastas Thomas.
"Pervert! XD" kirjutas Theresa vastu. Nende vahel hakkas juba tekkima mingi teatud sõprus. See tegi Theresa ainult õnnelikumaks, sest varem tundus poiss pigem hirmutav.
"Ei tegelikult ma ei käinud su juures, ma lugesin su mõtteid." ütles Thomas ausa vastuse.
"Okei, siis ma ei pea kartma mingeid sinusuguseid perverte Õhust ."
"Ei pea." vastas Thomas.

Theresa juuksed olid selle ajaga juba kuivad ja ta tahtis ennast õhtu jaoks ilusaks teha. Tegemist oli Theresa jaoks ikkagi poolkohtinguga. Ta läks oma tuppa ja valis riided. Sõi siis paar võileiba ja suundus vannituppa tagasi. Ta tegi meigi ja lokid. Pani selga väikse sinise kleidi. Sellel olid siidist lilled ja see oli nii Theresalik, kui ülse olla sai. Pruunid juuksed ja sinised silmad läksid kleidiga ideaalselt kokku. Jalga pani ta siiski midagi tagasihoidlikumat: madalad mustad kingad. Kuna õues on juba piisavalt jahe võttis ta kaasa ka musta kardigani. Kell oli juba piisavalt palju, niiet peagi sammus ta juba restorani poole.
Thomas seisis restorani ees, ta oli ennast samuti korralikult riidesse pannud. Nad mõlemad nägid välja piisavalt ühesugused ja sobisid riietuse poolest perfektselt kokku. Poisil oli valge nööpidega särk ja mustad teksapüksid.
"Sa näed väga hea välja!" ütles Thomas tüdrukule kohe, kui too oli jõudnud poisini.
"Aitäh! Me vist oskame ennast kokkusobivalt riidesse panna." tegi Theresa nalja.
"Jah, seda nüüd küll." ütles Thomas naerdes ja suunas Theresa restorani sisse.

"Meile on laud broneeritud." ütles ta naisele, kes seisis leti taga ja suunas inimesi laudadesse.
"Jaa, mis nimele?" küsis naine ja ajas näpuga märkmikus järge.
"Theresa ja Thomas." vasta Thomas.
"Mhm, siit trepist üles ja viimane laud, seal on ka teie nimed kirjas." suunas naine nad teisele korrusele.
"Aitäh!" ütles Theresa viisakalt, sest poiss oli juba edasi suundunud. Naine ainult naeratas. Theresa järgnes Thomasele.

"Nii... Kas su õde rääkis sulle veel midagi?" küsis ta, kui nad olid istunud.
"Natuke Elektrast. Midagi Algusest..."
"Algus jajah..." segas Thomas Theresale vahele.
"Ja midagi sellest Tule 'revolutsioonist'." jätkas Theresa.
"Nojah, siis sa tead põhimõtteliselt kõike." ütles Thomas veidi pettunult.
"Seda, mida ma teha suudan ja kuidas ma teid aitama pean, sellest ei rääkinud Lucy mulle midagi." lohutas tüdruk poissi.
"Elektrilised - nagu meie neid nimetame, suudavad teha siukest nagu elektripalli. Ma olen ainult ühe korra ühte Elektrilist seda tegemas näinud, teid on ju kõige vähem. Siis.... Mis veel? Aa näiteks suudate te panna elektripirni tööle, kui see pole vooluga ühendatud. Igast asju saate tegelikult ilma elektrita kasutada, te lihtsalt olete ise elekter. Suht võimsad olete minuarust. Neid asju tuleb ikka harjutada enne, kui neid suudate." jutustas Thomas. Theresa tundis ennast hästi, sest ta oli eriline. Ta oskas midagi nii võimsat.
"Mida sa oskad?" küsis Theresa uudishimulikult.
"No, ma olen Õhk ja Vesi, ma vist ütlen seda juba mingi kümnendat korda, ma suudan põhimõtteliselt Vett nagu läbi õhu voolama panna, ma ei oska seletada. Ma näitan parem!" ütles ta.
"Aga, kas sa oled kindel, et keegi ei näe?" küsis Theresa ettevaatlikult.
"Sa seda õhukest udu meie kohal näed?" ta näitas näpuga laua kohale. "Teised näevad nagu meid polekski siin. Müstiline mh?" ütles Thomas. Theresa vaatas üles ja imestas.
"Jaa!" vastas ta kohe pärast küsimuse kuulmist.
Thomas võttis klaasi vett ja viskas vee Theresale näkku. Kuid vesi ei jõudnud tüdrukuni, poiss oli selle 'kinni püüdnud'. Nüüd ujutas ta väikest veejuga laua kohal ringi. Ta voolis sellest delfiini ja ujutas selle tüdruku näo ette, Theresa tegi veele pai. Siis suunas Thomas delfiini nende kohale ja pani selle 'plahvatama'. Väiksed veepiisad langesid lauale. Theresa naeratas ja vaatas veepiisku. Thomas vaatas Theresat ja naeratas.
"See oli esimene asi, mille ma ära õppisin." ütles ta.
"Vesi ja õhk... Vedas sul." ütles Theresa.
"Sa oled maagilisem." vastas Thomas. Theresa ainult naeratas.
"Nii..." ütles Theresa pärast pikka pausi. "Kuidas ma teid aidata saan? Või pigem kuidas ma pean aitama?"
"Noo, me peame leidma ühe teise Elektrilise. Selle jaoks, et sind, teda ja veel mõnda uut välja õpetada." lausus Thomas.
"Kust me selle teise Elektrilise leiaks?" küsis Theresa.
"Sa peaks tundma tema juuresolekut." ütles poiss.
"Ta võib olla ju ükskõik, kus maailmanurgas."
"Mnjah.. Harjutama peame me minema Londonisse, seal on peakorter." lausus Thomas
"Londonisse?!" kiljatas Theresa ja tõusis püsti. Ta oli sinna väga kaua minna tahtnud.
"Ja, seal on meid kõiki välja õpetatud. Su ema, su isa, su õde, mina - seal me õppisime kõike seda, mida me praegu teha oskame..." jutustas Thomas.
"Aga mul on ju kool ja... Ma õpin seda mida ma armastan! Ma ei taha lõpetada!" muutus Theresa närviliseks ja istus toolile nördinult tagasi. Kuigi mõned päevad tagasi oli ta just soovinud midagi erilist. Midagi, mis elu põnevaks teeks. Nüüd oli ta veendunud, et oma soovidega peab olema ettevaatlik.
"Sa õpid seal vastavalt sellele, kui kiirelt sa suudad teadmisi omandada. See on Elementide Akadeemia. Need, kes nendega juba pikalt seotud on elavadki seal, nad saavad iga päev uusi teadmisi..." Thomas tahtis jätkata. Kuid ta silmad vajusid kinni ja ta oleks nagu unne vajunud. Ta kukkus toolilt maha. Theresa tõusis kiirelt püsti ja kutsus abi, kuid keegi ei tulnud, sest Thomas oli ju selle varjutamise asja nende kohale pannud. Thomas sosistas vaikselt: "Ära muretse, see on unenägu. Ma olen varsti tagasi..." ja siis oli ta lõplikult läinud. Ta minestas, kuid Theresa polnud enam mures, ta tuleb kohe tagasi. Mõni tähtis teade lihtsalt, rahustas tüdruk ennast.

Thomas tõusis istuli ja Theresa võpatas, kuna oleks ise peaaegu maas seina ääres istudes magama jäänud.
"Thomas! Sa oled tagasi!" hüüdis Theresa vaikselt. Ta libistas ennast mööda põrandat poisini ja kallistas teda.
"Rahu, kõik on korras. Kas sa saaksid mulle vett ulatada?" küsis Thomas. Theresa sirutas ennast veeklaasini ja tõmbas selle laualt maha. See kukkus põrandale kildudeks. Tüdruku käsi hakkas veritsema.
"Kurat! Vabandust! Ma ei tea mis mul viga on..." vingus ta.
"Ei ole midagi, tule lähme vetsu." lohutas Thomas teda. Nad suundusid vetsu ja Theresa pesi oma käe puhtaks.
"Oota..." ütles Thomas. Ta voolis veest joa ja keerutas seda ümber Theresa käe. Nii oli parem.
"Mis teade see oli?" küsis Theresa pärast natukest vee voolamist.
"Ma sain vihje kus see teine Elektriline on. Ta on poiss, ta nimi oli vist Chris või Christian ma ei mäleta. Ta elab Miamis. Me sõidame homme sinna." ütles Thomas viimase lause vaiksemalt.
"Ameerikasse?!"
"Jup."