Saladuslik

16. "Ta on minu kaitse all."

Enne seda, kui sa alustad, võta palun see hetk, et lugeda läbi see väike lõik siin. Kõigepealt ütlen ma südamest tulevad tänud, sest minu jutt on ületanud tuhande lugeja piiri. See on tõsiselt suur number. Vähemalt minu jaoks. Jätkan kirjutamist, motivatsioon laes ja ärevus sees, sest ma pole raamatu lõppu enda jaoks veel täielikult läbi mõelnud. See toobki mind järgmise punktini; olen üpriski kindel, et sellel raamatul ilmub umbes 25-30 osa. Mõtteid liigub vahepeal aina juurde ja see number võib muutuda. Olen mõelnud ka raamatu järgede peale, aga ma arvan, et see, kas järg tuleb on pigem teie otsustada. Järgmine asi, mida öelda tahaksin on see, et ma saaksin oma juttu paremini kirjutada, ootan kommentaariumis teie mõtteid ja soovitusi, mida paremini teha. Praeguseks olen saanud ka päris palju motiveerivaid kommentaare, mis mind aina edasi suunavad. Suured tänud veelkord!

------
Brandon istus diivanile ja palus Theresal seda sama teha. Jace jäi diivaniselja taha ja hoidis oma käsi tüdruku õlgadel.
Brandon alustas rääkimist:
"Su isa, Adam, oli Peakorteris juba noorena väga tugev juhtkonna liige. Ta oli üks tugevamaid Elektra järeltulijaid. Ta kasutas oma positsiooni ära, ta andis Leekidele informatsiooni edasi. Reetur. Kuni ta kohtus su emaga, Clair Whitelight oli noor naine, kellele oli au valitseda kahte elementi: Vett ja Õhku. Nad armusid. Adam lõpetas Leekidele info lekitamise. Sellega kaasnes Sebastiani ja Caylah'i viha, jah nad olid sellel ajal juba Leekidega. Samal ajal jäi Clair lapseootele. Natukeseks said noored rahu, kuni Clair sünnitas poja: Õhk ja Vesi. Kõik Elemendilapsed sünnivad Peakorteris, et nad oskaksid sinna hiljem tagasi minna. Sebastian sai teada Adami asukoha ja kavatses perekonna tappa. Mina, sellel ajal samuti noor ja valmis maailmale vastu hakkama, aitasin Clair'il ja Adamil Eestisse põgeneda. Nende poeg jäi Peakorterisse, minu järelvalve alla. Väikest poissi oleks olnud Leekidel lihtsam jälitada. Sellepärast põgenesid noored kahekesti. Nad läksid läbi Cold'i portaali, mis saatis nad Tartusse. Seal said nad natukene aega rahulikult elada, kuni Clair jäi uuesti lapseootele. Nad pidid Peakorterisse tulema. Siis sündisid sina, Theresa, kellel oli isa suurepärased võimed. Isegi tugevamad, kui Adamil endal. Info uuest tugevast Elektrilisest levis kiirelt. Saatsin Adami, Clairi, sinu ja su venna Eestisse tagasi. Sebastian ja Caylah leidsid teid peagi sealt ja hakkasid su unenägudes kummitama. Su vanemad pidasid heaks, su mälestused peagi kustutada, et sa Elementidest midagi ei teaks. Nad tulid Ameerikasse Coldi juurde. See teekond ei olnud nii lihtne: su vend jäi kadunuks. Mina isiklikult arvan, et Adam saatis ta Rootsi, et teda kaitsta. Clairile ta ei rääkinud sellest sõnagi. Cold kustutas su mälu väga osavalt, midagi eelnevast elust ei jäänud meelde. Sa õppisid uuesti suhtlema, kõndima ja kõik teised asjad kaasaarvatud. Kui nad Eestis tagasi olid, abiellusid Adam ja Clair. Pruut ja peigmees otsustasid ühiselt omale uue perekonnanime võtta: White. Su vennast ei kuulnud Adam enam kunagi, samuti mitte Clair."
Theresa vahtis lihtsalt Brandonile otsa. Ta ei osanud midagi öelda. Tema eest oli terve elu varjatud seda, et tal oli vend. Kes siis Lucy oli? Ta oli ju Theresast ometigi vanem, kuid kolmandast sünnitusest polnud ta Brandoni jutus midagi kuulnud
"Su õde, Lucy. On sinu Kaitsja. Ta pole tegelikult su õde. Ta määrati Adamile ja Clairile, et sinuga midagi ei juhtuks." lausus Piscine. Ther tõusis püsti, kuid kukkus siis uuesti diivanile. Silme eest läks häguseks. Kuskilt kaugelt kostus Jace hääl: "Theresa su haav!" Miski tõstis tüdruku diivanile pikali ja siis kustus pilt täielikult.

"Cold, palun aita teda!" nõudis murelikul toonil Jace. Theresa kuulis ja nägi kõike läbi häguse ja umbse udu. Ükski figuur polnud täpne, kõik oli ääretu... "Ta peab ennast ise aitama..." kostus kellegi hääl kaugelt.

Theresa silmad avanesid vaikselt. Ta tahtis kiirelt istuli tõusta, seda ta ka tegi. Tüdruku otsmik põrkus kellegi omaga kokku. "Ai," lausus see keegi. Jace. Ther pobises vastuseks vabanduse ja langes siis uuesti padjale. Ta pööras pilgu oma käele, ainuke märk, mis näitas, et seal oli kunagi haav olnud, oli pikk violetset tooni joon. See algas küünarvarre siseküljelt ja jooksis kuni randme sisekülje veenideni välja. "Mis kurat see on?"