Saladuslik

8. "Ta üritas mind kaitsta!"

Kõik seisid kolmnurga kujuliselt. Vastas Caylah ja Sebastian. Theresa pidi olema kõige tugevamast Elemendist, aga ta ei osanud ju veel midagi. Enne Akadeemiat ja enne seda, kui ta veel 18 oli. See lihtsalt pidi olema reeglite vastane.

Maapind hakkas värisema. Theresa tundis elektrit. Betoonist põrandasse tuli lõhe, täpselt gruppide vahele. Thomas ja Sebastian vahetasid kiire pilgu: "Mida asja?!". Kõige ees seisnud Ollie ajas seltskonna lõhest eemale. Laest hakkasid kukkuma suured kiviplokid. Theresa astus lõhele lähemale. Ta tahtis kive puudutada. Sirutas käe välja, lähima kivi juurde. Kellegi käsi tõmbas ta eemale. Thomas. Pilgust mõistis Theresa, et esiteks, ta ei tohiks ja teiseks, nad saavad muidu surma, kui nad kohe hoonest ei lahku.

Pikk koridor. Maapind ikka värises. Pööre paremale. Theresa polnud vist kunagi varem nii kiiresti jooksnud. Uus pööre paremale. Ta jooksis Thomase järel, kuna poiss hoidis tal ikka käest kinni. Turvalisus vist. Väike trepiaste alla. Ust oli näha. Ollie lükkas selle lahti. Seljakotte neid muidugi enam polnud. Telefoni ka muidugi kellegil polnud.

Nad olid peaaegu põllul. Suure maantee ääres oli laohoone, nagu Theresa oli arvanud. Paar autot minutis sõitis mööda. Nad jooksid üle tee, suurele väljale. Majast eemale. See ikka veel värises. See oli maja,mitte maa, mis värisenud oli. Kõik viskasid kuivanud rohule pikali. Midagi, mis maja värisemist põhjustas, polnud näha.

Pärast natukest puhkamist otsustas keegi rääkima hakata. Katrina.

"Mis asja me nüüd siis teeme? Meil pole mitte mingit ühendust välismaailmaga, meil pole aimugi, kus on teine Elektriline ja me oleme keset Miami pärapõrgut!" läks ta iga sõnaga rohkem närvi.

"Kat! Rahune maha..." ütles Thomas

"Miks ma üldse pidin kaasa tulema?! Sinuga! Sa tead küll, et sa oled Akadeemiast välja visatud!" mida?! Välja visatud? Kat läks Thomasele peaaegu kätega kallale.

"Katrina Melwhrone! Palun rahune maha! Sa oled lihtsalt närvis!" üritas Thomas Kati endast eemale ajada. Katrina oli jube närvis ja sõnelusest hakkas välja kasvama midagi enamat.

"Sa ei kutsu mind selle nimega! Sa tead küll, mida ma selle all mõtlen! Miks ma üldse pidin siia Ameerikasse sõitma?" ta rahunes hetkeks ja astus Thomasest eemale, teised vaatasid pealt. "Lihtsalt sellepärast, et sinul on mingi vana värk Sebastianiga ja vimm Tule vastu. Täiesti loll olin ikka." Ta istus kuivanud murule maha.

"Tegelikult on Katrinal õigus." ütles Lucy. Tema teadis ka midagi? "Selles, et Caylah Sebastianiga nüüd koos on ei tähenda, et me peaksime sul aitama kolme aasta tagust jama kätte maksta." Caylah ja Thomas käisid? Küsimusi tekkis aina juurde.

"Mul ei ole enam Caylahi vastu tundeid! Ma olen seda mitu korda rääkinud!" karjus Thomas üle põllu. Seejärel tuli vaikus.

"Ma ei ole seda öelnudki..." ütles Lucy liikudes Thomase juurde, ta pani käe ta õla peale, üritades poissi rahustada. "Ma lihtsalt mõtlen, et jälle on asi seotud Sebastianiga. Eelmine kord oli kaotus sinupoolne: Caylah ja Akadeemiast välja viskamine..." ta tahtis jätkata.

"Aga mina ei teadnud, et mu bioloogiline isa polnud Tulest." ütles Thomas rahulikult, istudes maha.

"Su päris isa... Ta oli tõbras... Ta põgenes sinuga su ema eest. Milline normaalse mõistusega isa seda teeks?" küsis Katrina, kes oli pikalt vait olnud.

"Ta üritas mind kaitsta!" ütles Thomas jälle ärritudes. Lucy raputas Kati poole pead, andes märku, et ta ei tohiks.

"Me teame, et su isa üritas sind ümber Tuleks kasvatada. Akadeemiaski arvasid sa veel, et sa oled Tuli ja läksid vastavalt sellele tundidesse. Tänu sellele sind koolist ju välja visatigi." õnneks said Theresa küsimused kiirelt vastused, kui Lucy rääkima hakkas. "Selle pole enam tähtsust. Praegu me ei keskendu sinu vihale, vaid sellele, et Leegid ei võtaks üle juhtimist. Muidu on pekkis..."

"Okei unustame selle, et mind visati välja tänu sellele, et mu isa üritas mind ümber Tuleks kasvatada. Unustame minu suhted Caylahiga. Keskendume sellele, et maailm saaks päästetud. Sobib?" küsis Thomas nähvates.

"Sobib." vastas Theresa. Kõik vaatasid tema poole. Ta oli ilmselgelt kuulnud korraga liiga palju.

"Theresa... Ma seletan hiljem..." lausus Kat.

"Mis me teeme?" küsis Ollie. "Meil pole mitte midagi..." lausus ta pead norgu lastes.

"Maja ei värise enam! Me peaks tagasi minema. Sebastian arvab raudselt, et me juba jooksime minema ja lahkuvad varsti isegi..." ütles Katrina.

"Seljakotte oleks meil tõesti vaja. Kuidas me üldse siia põllu peale saime?!" küsis Lucy.

"Eks ikka sealt tunnelist. See läks veel edasi ju." ütles Ollie.

"Seda küll, aga mis nad mingi vedasid meid siia siis või?" küsis segaduses Lucy.

"Me ju ei tea mis asju nad seal küpsistes kasutavad. Võimalik, et me olime lihtsalt teadvusetud, aga suudsime asju ise teha." rääkis Ollie, rahustamaks maha Lucy, kelle küsimused uputasid.

"Lähme siis tagasi..." sõnas Thomas.

Majas oli igal pool maha kukkunud kiviplokke. Katrina suutis ühele otsa koperdada. Vaikuses liikusid nad mööda koridori tagasi lõhe poole. Kui nad kohale jõudsid täitis ruumi ahastus. Lõhe oli umbes viis meetrit lai ja tundus põhjatu. Lõhe põhjas, või pigem nii kaugel, kui silmaga näha oli, sähvisid elekter ja märatsesid leegid. "Mis see põrgu päralt veel on?" küsis Ollie. Ta oli vist sama segaduses nagu Theresa. Kuigi tüdruk arvas, et teised teavad, mis lõhe põhjas toimub. "Ma mingi hullult tean ka ju..." nähvas Lucy ja pööras pea poisi poole. "Miks see lõhe mind nagu enda poole tõmbaks? Ma tean, et see on ohtlik aga see huvitab ja ma tunnen soovi seda puudutada..." rääkis Theresa vaikselt. Ta mõistis, et nüüd peaks ta kõik ausalt ära rääkima. "See on alati siis, kui me oleme alles oma võimetest teada saanud. Ma tahtsin esimene kord ennast peaaegu ära uputada." üritas Ollie nalja teha. Kõik vaatasid poisi poole. See polnud just kõige õigem koht naljaks. "Meie kotid!" hüüdis järsku Kat, pärast natukest vaikust ja ringi vahtimist. Nende seljakotid olid teisel pool lõhet.

"Kuidas see võimalik on, et siin laohoones pole mitte ühtegi üle viie meetrist tala? Neid on filmides alati igal pool." küsis Lucy olles kuri selle peale, et neid oli toodud järelikult kuhugile mujale laohoonesse, kus polnud tõepoolest ühtegi asja mille oleks saanud üle lõhe visata ja siis sealt üle kõndida. "Kuulge aga teeme nii, et kaks tükki viskavad siia nagu kõhuga põhja suunas üle ja siis teised lähevad üle." sõnas Ollie ja pakkus välja kõige absurdsema võimaluse, kuidas seljakotid kätte saada. Nad olid mööda maja ringi tuulanud umbes kakskümmend minutit ja seda tulemusteta. Vanas laos polnud mitte ühtegi puidust tala, metallist redelit, mis oleks ulatunud üle viie meetri. "Ainuke võimalus on üle hüpata noh ma räägin juba pikemat aega." pakkus Katrina välja umbes kolmandat korda. "Ja riskida sellega, et keegi meist saab surma?" nähvas Lucy. "See on võimatu lihtsalt... Me ei saa never oma kotte kätte. Me isegi ei tea, kas meie asjad on seal alles ja me ei tea kas Sebastian ja Caylah tegid nendega midagi enne meie kinni sidumist." jätkas Kat ja istus kiviblokile. Kivid! "Miks me ei ehita nendest kiviblokkidest kõrgemat torni ja siis sinna otsa ei roni? Nii saaks ju kõrgemalt kaugemale hüpata!" hüüdis Theresa kohe pärast seda, kui talle idee tulnud oli. "Mis ma räägin, et see polnud üldse halb mõte Theresa kaasa võtta." sõnas Thomas ja kõndis tüdruku kõrvale. "Kusjuures need kiviblokid pole üldse rasked." ütles Ollie ja oli juba ühe bloki enda kõrvale püsti tõstnud.

Blokkidest oli tehtud trepp. Kõige kõrgem punkt oli peaaegu lae all. Teisele poole pidi minema Kat. Tema suutis kõige kaugemale hüpata. Tüdruk ronis torni otsa, see kõikus ähvardavalt. Hüpe. Kõik hoidsid hinge kinni. Katrina maandus teisel pool ühe jalaga lõhes. Tõmbas selle siis kiirelt välja ja keeras ennast maha selili maha. Ohkas ja tegi siis käega võiduka löögi lae poole. "That's my sista!" karjus Ollie.
Kui Katrina oli veidi maas lebanud tõusis ta püsti ja kõndis kiire kõnnakuga kottide juurde. Avas esimese koti - mis oli juhuslikult Thomase oma. Asjad olid alles. "Hästi läks, asjad on siin, nad vist loodsid pigem lõhe peale." lausus Kat, kes vedas juba kõigi kotte lõhe äärele. Viskas seejärel kõigile järjest kotid. "Me oleme idioodid!" hüüdis ta ühel hetkel. "Kuidas ma tagasi saan?"

------------
Hei, ma tahaks teid kõiki tänada, et te olete minuga siiamaani kaasa tulnud. Juba üle 200 lugemise! Minu jaoks on see suur number. Veelkord suur aitäh teile ja nautige jõuluaega :) !