Saladuslik

20. "Theresa, ma olen siin käinud!"

"Jace," sõnas Theresa, haaras poisi käsivarrest kinni ja oksendas siis asfaldile.
"Ma kuulen," irvitas Jace ja jäi hetkeks seisma. Ther vaatas korraks Jace'le otsa ja kummardus siis, et uuesti oksendada.
"Kas ma olen siis nii rõveda välimusega?" küsis Jace ja jätkas kõndimist.
"Su välimusel pole midagi viga. Su olemusel on," vastas Theresa õelalt.
"Theresa, ma pole sulle valetanud, ma võib-olla pole rääkinud kõike, mida peaks." vastas Jace ja keeras ennast tüdruku poole.
"Okei, aga sa ei võiks siis mulle rääkida?" küsis tüdruk kulmu kergitades.
"Igal asjal on oma aeg, ma juba olen sulle öelnud." vastas Jace ja pööras ennast tuimalt kõndimise suunda tagasi.
Theresa pomises midagi enda ette ja järgnes siis poisile.

"Pisike, me lahkume hommikul," lausus Jace ja kõndis ruumi, kus Theresa oli õhtul oma armiga vaeva näinud.
"Kas te läksite tülli?" küsis Piscine Theresalt, kui Jace oli lahkunud.
"Tülli?" tüdruk pingutas silmi, et ta selgelt näeks. "Ah? Ei, ma jooksin ära ja ta tuli mind päästma." tegi Ther häält nagu ta oleks poisi päästmist vajanud või nagu see oleks päästmise moodi välja näinud.
"Aga sa pead mulle seletama, mis su kleidiga juhtus, sest see oli üpriski lemmik mul." lausus Piscine.
"Aga sa andsid mulle selle ju..." õigustas Ther segaduses ja istus diivanile ning laskis peal patja puudutada.
"Ah ja," sõnas Piscine siis ükskõikselt ja istus tüdruku kõrvale diivanile.
"Jace'i iseloom on segane. Ta salatseb palju, ta võib sinu vastu perioodiliselt õel olla ja siis võib ta sinuga romantiliselt flirtida," rääkis tüdruk ja silitas õrnalt Theri juukseid, nendesse aeg-ajalt oma sõrmede ümber keerukesi tehes. Theresa uinus vaikselt ja ei keskendunud enam Piscine'i jutule.

"Jace, palun lõpeta see õelutsemine!" ütles Ther, kui tüdruk oli vennitoast välja astudes poissi märganud.
"Miks ma peaksin?" küsis Jace ja astus kaks sammu tagasi, olles seljaga Theri poole.
"Sest, et mul on su abi vaja..." lausus Ther, ristates rinnal käed, viimaseid sõnu vaiksemalt lausudes ning pilku maha visates.
"Ma ei tea, miks ma sind aitan." pööras poiss ennast tüdruku poole. "Võib-olla, sest mulle meeldib sinu üle seljataga irvitada. Võib-olla, sest mul on mega salajased plaanid. Võib-olla, sest su nõmedad sõbrad on Leekidega ja kuna ma olen Tulest, oleks mul nagu kohustus Leeke ohjeldada." sõnas poiss, astudes iga väite juures Therile sammu lähemale. Nüüd seisis tüdruk seljaga vastu kraanikaussi, Jace tema vastas.
"Tuvikesed! Lähme lendama, ma saadan teid Akadeemiasse!" hüüdis Cold nurga tagant piiludes. Ther võpatas ja lükkas siis poisi enda vastast ära, suundudes teise tuppa.
"Oh, tere, Theresa!" naeratas Simon tüdrukule, kui Ther oli vannitoast välja tulnud.
"Pisike ütles, et Cold saab ilma veeta meid saata," lausus ta astudes klaasi juurde, mis mingil maagilisel viisil oli elutuppa jõudnud. Theresa ainult naeratas poisile vastuseks.
"Kas te olete valmis?" küsis Cold. Ther naeratas ja noogutas. Simon noogutas entusiastlikult.
"Ma loodan, et sa tuled siis tagasi, kui sa oled Akadeemia lõpetanud," muigas Piscine ja tegi Simonile silma. Seejärel ta lahkus elutoast.
"Okei," lausus Cold vahtides Piscine'le järele. "Theresa mul on vaja, et sa mõtleksid Akadeemia peale," sõnas ta ja võttis Theri käed enda käte vahele.
Ta sulges silmad ja keskendus millegile. Ther mõtles pingsalt Akadeemiale.
Suur pruunide telliskividega maja Londoni kesklinna kõrvaltänavas. Kui sa seda näed on see suvaline maja, aga kui sa sinna sisse lähed näeb see poole suurem välja. Erinevate kursuste korpuseid eraldavad väikesed 'sillad'. See on nagu korterite kompleks, katus peal. Iga korruse juures on vähemalt kolm silda, mis viivad su teisele poole korrust, üle lahtise avause. Avause alumisel korrusel on suur lillepott, kust kasvab välja taim, mis ulatub kolmanda korruseni. Korruseid on kokku viis. Põhiline ehitusmaterial on olnud puit. Käsipuud ja seinad on tehtud puidust peenikeste taladega.
Kogu maja on nagu sipelgapesa. Õpilased kiirustavad üle sildade ja õpetajaid pole kuskil näha. Nad ei käi kunagi klassiruumidest väljas. Kõik toimib perfektselt ja keegi ei räägi kellegagi liigset sõna. Siin on kõik ühe eesmärgi peal väljas: saada tundma oma elementi. Siis kas kahe nädala või kahe poole aastase programmi vältel. On ka vahepealseid variante ja ka pikemaid: kolm kuud, mis sobib eestlasele täpselt suvevaheajal õpingute alustamiseks, kõige pikem variant, laste vanemad, kes on nõus oma last Elementidega terveks eluks siduma, panevad oma lapse siin esimesse klassi ja nad käivad koolis kuni nad saavad kahekümne viie aastaseks. Selle programmiga kaasneb ka tavaõpe, mis on siis matemaatika, füüsika ja kõik sellised ained kaasaarvatud. Elementide süsteem on raske ja keeruline algul mõista, aga kui sa asjaga juba tegeled, saad sa kõigest aru.
"Theresa!" vehkis Simon tüdruku näo ees oma käega. Tüdruk avas silmad. Nad olid ülekäiguraja ees.
"Me oleme Londonis!" lausus poiss ja pani ärevusest käe suu ette.
"Theresa, ma tahan, et sa jääksid võimalikult nähtamatuks, seega palun jää minu selja taha." lausus Jace õpetlikult.
"Kas sa saad veel rohkem õpetada? Nagu... nii natukene... ja see oleks perfektne." lausus Ther pilkega ja näitas sõrmede vahel sentimeetrist vahet. Jace ei vastanud. Kolmekesi suundusid nad läbi rahvasumma Akadeemia poole astuma, Theresa vahepeal suunda näidates.

"See maja!" hüüdis Theresa ja hakkas jooksusammul punaste telliskividega maja poole jooksma. Ukse juurde jõudes ei mõelnud ta koputamise peale, vaid astus lihtsalt sisse. See oli vana raamatupood. Uks kukkus tüdruku selja taga kinni, kuid hetke pärast läks see uuesti lahti, sest Jace ja Simon tulid samuti sisse.
"Theresa, ma olen siin käinud," lausus Simon.
"Ther," lausus Jace ja astus muiates tüdrukule lähedale. "Miks me temalt ei küsinud?"
Theresa hakkas naerma, kuid muutus sekundi pärast uuesti tõsiseks. Talle oli ebamugav, et keegi tema vigu välja tõi.
"Meil on vaja ühte raamatut," ütles ta ja asus raamatupoes ringi vaatama. Ta suundus E tähe riiulite vahele.
Siin oli umbes kolmkümmend raamatut kirjanikelt, kelle perekonnanimi algab E tähega. Ther otsis Elektrat.
"Simon, tule siia!" hüüdis Theresa sosinal. Poiss oli mõne hetkega tema juures.
"Aita mul Elektra raamatut leida." palus tüdruk.
"Seda või?" küsis Simon ja võttis kõige kõrgema riiuli pealt alla elektrisinise kaanega raamatu. See oli väike, nagu kõvade kaantega päevik, mis on pärit väga ammusest ajast.
"On ju E. Elektra," lausus Ther naeratades. Ta võttis raamatu enda kätte ja tegi selle esimese lehe pealt lahti. Seal oli rida nimesi. Esimene nimi oli Erika Elektra, järgmine Nick Elektra, siis Amanda Elektra ja nii edasi. Kaks lehekülge hiljem oli näha ka mahatõmmatud nimesi. Veel ühe lehekülje edasi keerates, nimede jada lõppes. Seal olid ka Theresale tuttavad nimed. Claire Whitelight ja Samuel Whitelight. Theresa isa nimi on praegu Adam, raamatus või oleks õigem öelda registris, oli mehe eelmine nimi. Tüdruk teadis seda tänu sellele, et ema oli ühe korra isa sellise nimega kutsunud.
"Simon, kas sul pastakat on?" küsis Ther, kui mõistis, et nad peavad endagi nimed registrisse kirjutama.
"Kas sa näed, et mul üldse midagi kaasas oleks?" laiutas poiss käsi. Ther astus Simonist mööda ja hakkas riiulite vahel Jace'i otsima.
"Jace, kas sul on..." hakkas tüdruk ütlema, kui poisile selga tagant lähenes. Jace pööras ennast punetavate silmadega tüdruku poole. Ther jäi võpatades seisma.
"Mis juhtus?" küsis ta siis ja astus Jace'le lähedale. Kutt peitis näo häbelikult kätesse.
"Kuidas ma sinu arvates sisse saan? Siin pole Tule registrit!" ütles ta, endal nutt kurgus.
"Kuidas sa eelmistel kordadel sisse said?" küsis Theresa murelikult.
"Eelmisel korral sa tahtsid öelda? Cold aitas mu sisse," lausus Jace. "Ma lähen parem ära, sa mine anna kellegile teada, et ma olen olemas ja värki..." poiss lahkus, punetavate silmade ja norgus peaga.
Theresa polnud Jace'i nii haavatavana näinud. Ta oli alati oma nõrkuse olukordadest nipsakalt välja tulnud. Mõni pilge või ütlemine oli alati varuks.  Nüüd oli tüdruk leidnud poisi nõrga koha. Õpingud Elementlastega. Ta ei saanud ju nendest osa võtta.
"Okei, Simon..." keeras tüdruk ennast ümber, kuid poissi polnud enam riiulite vahel.
"Simon!" hüüdis Ther ja hakkas paaniliselt raamatupoes ringi uudistama.
Ta nägi põrandal avatuna registrit. Viimane nimi oli kirjutatud: Simon Carter. Ther haaras raamatu ja selle kõrval oleva pastaka ning kirjutas lohaka käekirjaga sinna sisse ka enda nime.