Saladuslik

24. "Ollie, kus Lucy on?"

Kui väikest istumist Londoni äärelinna kohvikus oleks saanud kirjeldada, kui väikest stseeni filmis, oleks see olnud pehme fookuse ja mõnusa suvisese taustamuusikaga, kus kaadris on enamastu naerusuil inimesed ja päike. Lucy, Theresa, Thomas ja Katrina rääkisid juttu ja sõid karamellikastmega jäätist. Vanemad olid Akadeemiasse jäänud. Nad arvasid, et nii oleks parem noortel omavahel lahus oldud aja jutte rääkida.
Akadeemiasse tagasi jõudis seltskond umbes üheksa paiku õhtul. Nad olid vahepeal käinud veel jalutamas. Lucy, Thomas ja Kat eraldusid teistest ja läksid oma tubadesse. Katrinat ja Thomast oli 'õnnistatud' sellega, et nad olid ühes toas. Lucy jagas tuba Olliega, kes polnud kohviku istumisele kaasa tulnud. Ta ei tulnud isegi Theresat tervitama.

"Ema! Isa!" hüüdis Ther, kui oli oma tuppa tagasi jõudnud.
"Me oleme rõdul!" kuuldus ema hääl akna tagant.
Ema ja isa olid rõdule vedanud kolm tooli ja väikese laua, kus taga nüüd lõbusalt kohvi joodi.
"Nii nunnu!" naeratas Ther ja võttis kolmanda tooli peal istet.
"Ma tegelikult tahtsin küsida, mis edasi saab?" muutus tüdruk tõsiseks. "Thomas rääkis, et Leegid on hakanud liitlasi koguma ja Sebastiani ning Caylahiga oleme me juba tutvunud. Mis edasi saama hakkab?" päris Ther.
"Nüüd," lausus isa, "saab see, et Jake kutsub nad mingi hetk kohtumisele. Mitte siia, sest Akadeemia asukohta neile ei öelda. Pärast Algust muudeti asukohta ja sellest ajast peale, pole suutnud keegi Peakorteri asukohta leida. Nad räägivad... Kuigi ma arvan, et sellest midagi välja ei tule... Ja siis noh... Tuleb kas sõda või saame me rahulikult lahku minna. Mina kahtlustan seda esimest varianti," rääkis isa emotsioonirikkalt.
"Sõda? See on natuke karm sõna..." lausus Theresa hirmuga.
"Sõda on selle kohta jah nõme öelda, aga midagi sellelaadset," lausus isa.
"See siis tähendab, et me peame võitlema?" päris tütar edasi.
"Jah, sina pead nüüd kiirelt mõned asjad selgeks õppima. Muidu pole sinust üldse kasu!" sai tüdruk vastuse.
"Adam, sa ei kavatse ju ometi meie tütart võitlusesse saata!" karjatas ema.
"No... Abi peaks temast ikka kuidagi olema," sõnas isa aralt silmi pööritades.
"Ei, muidugi ma tahan aidata!" vaidles ka Ther emale vastu.
"Theresa, sa ei tea millest sa räägid," hoiatas ema. Theresa ja isa vahetasid muigavalt pilke.
"Selles sõjas ei valita..." ütles isa vaikselt. Ema kuulis ja andis selle eest oma mehele väikese müksu vastu õlga.

Theresa üritas magama jääda. Aknast paistis ikka veel päike, kuigi see oli juba loojumas. Ema ja isa juba kindlalt magasid. Peale pikka voodis vähkremist suutis tüdruk siiski magama jääda.
Umbes kolme tunni pärast tundis Ther ninas suitsuhaisu ja kuulis inimesi mööda koridori ringi jooksmas. Õrnalt silmad avades ja ringi vaadates oli kõik normaalne, ainult, et õuest kostisid karjed ja uksed koridoris paukusid. Järsku löödi ka nende toa uks lahti.
"Kiirelt välja! Tulekahju!" karjus poiss, kes oli ukse avanud ja jooksis siis minema.
Ther tõusis kiirelt istukile ja siis püsti. Paanika valdas tüdruku keha. Jalgadesse tekkis nõrkus ja kartus majja kinni jääda oli suur. Ta raputas oma vanemad üles ja ainus, mis neil meeltes mõlkus, oli see, et nad peavad kiirelt majast välja saama.
Perekond oli peaaegu uksest väljas, kui Theresale meenus üks: kaamera! Mitte mingi hinna eest ei tahtnud ta, et Katrina kaamera jääks siia. Ta ruttas tagasi tuppa.
"Theresa!" karjatas ema ja takistas tütart. Theresa tõmbas ennast ema haardest välja.
Tüdruk jookis sahtli juurde, haaras sealt kaamera ning jooksis uksest välja. Leegid polnud veel siia korrusele jõudnud, aga Theresa perega olid viimased, kes siit tasandilt lahkusid. Ema ja isa tundsid seda maja paremini, seega jooksis Theresa oma vanemate järgi.
Ukse juures seisis Samuel, kes juhatas inimesi õue. Noormees oli päris närviline, sest ta nägi, et tuli hakkab vaikselt selle ukseni jõudma ja tema pidi lihtsalt siin oodates inimesi aitama.
Theresa ei kuulnud midagi, silme eest oli hägune. Paanika ja hirm olid tema keha peaaegu täielikult halvanud. Tüdruk jõudis koos ema ja isaga maja ette.
Siin oli veel palju inimesi, kes põlevat maja eemalt jälgisid ja oma lähedasi otsisid. Siis meenus Therile üks: kas kõik tema tuttavad pääsesid majast välja? Ta märkas eemal seismas Katrinat, Olliet ja Thomast. Kuid kus oli Lucy? Ta jooksis sõprade juurde.
"Ollie, kus Lucy on?" küsis Ther vaiksel toonil. Ta ei tahtnud enneaegselt paanikat tekitada.
"Ma ei tea... Ma olin väljas ja jõudsin alles praegu siia," lausus Ollie ja hoidis kätega peast kinni. Theresa keha valdas veel suurem hirm, kui enne.
"Kat, Thomas, kas te olete Lucyt näinud?" küsis tüdruk. Tema vanemad olid ka siia jõudnud, kes Theresa suure kiirustamise peale talle hoopis rahulikult järgi olid kõndinud.
"Ei ole..." sõnas Kat, hääl täis õudu. Ka tema sai aru, mis võis olla juhtunud.
"Lucy!" hüüdis Theresa üle rahvamassi ja hakkas kikivarvukil kõndides inimeste keskel ringi liikuma. Sama tegid ka Thomas ja Kat, kuid Lucyt ei paistnud kusagilt. Kolmekesi küsisid nad kõrvalseisvate inimeste käest, kas nad on tüdrukut näinud. Keegi ei osanud vastata. Kuni nad jõudsid sama poisini, kes oli ukselt uksele jooksnud.
"Kas sa käisid neljandal korrusel, teises koridoris?" küsis Kat temalt.
"Ei käinud, seal ei pidavat inimesi olema," lausus poiss.
Kat ja Ther vaatasid üksteisele otsa. Theri pilk täitus hirmu ja pisaratega. Ta hakkas kiirustades läbi rahvamassi juba peaaegu täiesti põleva maja poole tagasi liikuma.
"Theresa!" hüüdis Kat ja kiirustas tüdrukule järgi. Theresa hakkas jooksma, kuni jõudis majale nii lähedale, et kuumus oli juba talumatu, kuid ta ei lõpetanud jooksmist. Katrina jõudis talle järele ja peatas tüdruku. Nüüd oli ka Thomas siin.
"Ma ei saa teda sinna jätta!" karjus Ther ahastuses ja üritas ennast venna ja sõbranna käte vahelt lahti päästa.
"Ther, me ei saa riskida, et ka sina jääd sinna kinni!" palus Kat ja hoidis tüdrukut veel tugevamini kinni.
"Vaata neid leeke! Keegi ei pääseks sinna sisse!" karjus Thomas.
"Vee omad läksid sisse!" hüüdis keegi rahvamassi juurest.
"Ellujäänuid mindi päästma," lausus Thomas ja kergendas haaret. Theresa lõpetas vähkremise ja jäi klaasistunud pilguga maja sissepääsu vahtima. Kat ja Thomas tõmbasid tüdruku vaikselt majast eemale.
Paari minuti pärast tuli uksest välja Jake, käte vahel Lucy. Theresa karjatas ja jooksis sõbranna juurde. Jake pani tüdruku maha.
"Ta oli teisel korrusel," lausus väsinud Jake, kes oli tüdruku majast välja toonud. Theresa vaatas Lucyt õudu ja ahastust täis silmadega ja tundis pisaraid voolamas. Eemalt oli kuulda kiirabiauto häält.
"Lucy," sosistas Ther ja kõndis sõbranna poole.
Meedikud jooksid Lucy juurde ja katsusid ta pulssi. Üks naine karjus, et autost toodaks elektrišoki aparaadid. Lucyt hakati elustama. Theresa jälgis kõike umbes viie meetri kauguselt Katrina käte vahelt.
"Eemale!" karjus naine. Arstid võtsid oma käed tüdruku kehast eemale. Lucy keha võpatas, kuid hingama tüdruk ei hakanud.
"Veel... Eemale!" karjus naine uuesti. Ikka ei midagi...
Pärast neljandat katsetust andsid arstid alla, noogutasid Katrinale ja jooksid järgmisi abivajajaid aitama. Ther jooksis Lucy elutu keha juurde.
"Ei... Miks te lõpetasite?!" karjus Theresa. "Tulge tagasi! Tal on abi vaja! Palun!" oli tüdruk ahastuses. Ta tahmased käed puudutasid Lucy juukseid.
"Ther... Mul on nii kahju..." lausus Kat, ning võttis Theri enda käte vahele, jäädes tema pead silitama.
Ka Thomas pani ahastusest käe suu ette ja pisarad ei jäänud ka tema silmadest tulemata.
Eemal praksusid leegid. Ahastuses inimesed istusid vaikselt asfaldile maha ja jäid maja klaasistunud pilkudega vahtima. Ema ja isa liikusid Theresa juurde. Ka ema nuttis, isa üritas nutmist varjata, aga see ei tulnud välja. Theresa jooksis vanemate juurde ja kallistas neid. Thomas ühines perekonna kalliga ja nad jäid sinna pikaks ajaks lihtsalt üksteise lähedust naudeldes seisma. Arstid tõstsid samal ajal Lucy elutut keha musta kotti, mis siis paar sekundit hiljem pealt lukuga kinni tõmmati.