Saladuslik

14. "Ma ei talu lavendlit."

"Mis mõttes ei lähe lennukiga? Kuidas me siis New Yorki jõuame?" tegi Simon suuri silmi kohe, kui Jace oli vaateväljast lahkunud.
"Ma ei tea. Ma olen ka veel uus." vastas Ther väikse muigega ja kõndis seejärel Jace'le järele.
"Okei." kehitas Simon õlgu ning hakkas tüdrukule järgi liikuma.

Jace seisis tüdinud näoga vastu teatrimaja tagust seina ja vahtis pimedat taevast. Simon ja Ther tulid uksest välja ja Simon põrkas tüdrukule otsa, sest too oli liiga kiirelt seisma jäänud.
"Jace... Äkki sa palun räägiksid kuidas me New Yorki jõuame?" palus Ther.
"Noh," kehitas poiss õlgu "teleporteeruda mina enam ei saa. Seega leiaks kellegi kes saaks?"
"Nalja teed?"
"Ei, tegelikult lähme me Miami maagi juurde, tema aitab meid kiirelt New Yorki." vastas Jace, lükkas ennast seina vastast lahti ja kõndis seejärel maja nurga taha.

"Ther? Mis toimub?" küsis Simon tüdrukult, kui nad taksos istusid.
"Ma tegelikult ei tea ise ka. Tuli on liitlasi koguma haka..." rääkis Ther, kuid Simon peatas ta poole sõna pealt.
"Seda ma tean. Aga miks me sinna maagi juurde minema peame? Ja mis su õega juhtus?" päris poiss.
"Ma ei tea." vastas Ther ja sundis ennast vaatama aknast välja, et mitte nutma hakata.
"Kõik Elemendilised sünnivad Londonis, peakorteris. Su mällu kodeeritakse Akadeemia asukoht. Theri mälu on keegi kustutanud. Ma ei tea miks. Ja mälestused: nendest teab kõige rohkem Cold. New Yorki maag." vastas järsku Jace.
"Sebastian ja Caylah." sosistas Theresa.
"Mida?"
"Sebastian ja Caylah. Nad tungisid mu unenäkku kui ma olin viiene. Vanemad viisidki mu selle Coldi juurde vist." rääkis Ther nüüd kõvemini.
"Nad tahtsid sind ikka väga noorelt." irvitas Jace ja vahtis aknast välja.
"Ma ei ole süüdi, et ma Elekter olen, eks?" nähvas tüdruk. Simon istus nende kahe vahel vagusi ja ei osanud midagi teha.
"Kui teil mingid probleemid on, ma võin otse Londonisse ka sõita." ütles Simon järsku.
"Ei!"
"Ei!" ütlesid Jace ja Theresa nagu ühest suust. Simon üritas ennast väiksemaks mõelda ja oli ülejäänud tee vait.
"Me oleme kohal." ütles Jace ja avas autoukse.

Jace astus uksest jõhkralt sisse. See viiekordne maja kuhu nad sisenenud olid, asus linna servas. Klaasist aknad igal pool.
"Kuhu..." hakkas administraator küsima, kuid Jace lihtsalt kõndis edasi.
"Meie sõber elab või töötab siin." vastas Ther vaikselt mehele, kes jahmununa Jace vahtis ning vastuseks midagi enam ei öelnud.
Simon ja Ther kõndisid kiirustades Jace'le järele, kes neid liftis tüdinud näoga ootas. Jace vajutas viienda korruse nuppu ja lift sulges uksed.
Jace vahtis kurja pilguga Theri. Ther omakorda Jace. Simon üritas olukorras lihtsalt loomulikult käituda ja kuulas liftimuusikat, mis olukorra veel piinlikumaks tegi. Lifti uksed avanesid ja Jace astus sealt esimesena välja ja Theresa ning Simon järgnesid talle.
Koridor oli kaunistatud seinal rippuvate tumesiniste narmastega, mis laest kuni maani ulatusid. Põrandal oli hall vaip ja see vaigistas samme. Jace avas koridori viimase ukse ja sealt lendas talle näkku suur lavendli-lõhnaline pahvakas. Tuba oli hämar ja toa põrandal istus jalad ristatuna mees, kellel olid seljas ebamääraselt suured riided. Tema silmad olid suletud ja ta käed olid põlvede peal.
"Norman. Veidi uhhuu peast, aga ajab asja ära." ütles Jace vaikselt ja tegi käega segase liigutuse oma parema kõrva juures.
"Jace," ütles põrandal istuv mees vaikselt ning tõmbas suure sõõmu õhku kopsudesse. "ma teadsin, et sa tuled." ning seejärel avas ta oma silmad ja tõusis püsti.
"Meil oleks vaja New Yorki saada." ütles järsku Simon, kes nina kinni hoidis. "Ma ei talu lavendlit."
"Jace, kallis, sa tead, et ma ei tegele selliste asjadega enam. Ma olen vaimne maag." tegi Norman tüdinud näo pähe.
"Aga sul on portaal," vihjas Jace "mille jaoks see sulle anti?"
"On sul mulle midagi vastu anda?" tegi maag suured silmad ja Jace võttis taskust midagi välja. Kui palju Ther ka ei üritanud, ei näinud ta mida Jace Normanile andis. Maag vaatas seda ja suunas seltskonna siis teise tuppa.
"Mis see oli?" küsis Ther, kui nad olid hetkeks kolmekesi jäänud. Kuid vastust ta ei saanud. Norman sisenes tuppa.
"Nii," ütles ta "kas te kõrgust kardate?"
Simon tõstis arglikult käe. Jace lõi selle pihta ja poiss langetas käe ning saatis Jacele solvunud pilgu. Norman suunas vasaku käe akna peale ja see muutus võbelevaks nagu vesi. Jace kõndis sinna kõrvale.
"Te ei kuku ennast surnuks." lausus ta muigega ja vaatas Normani poole.
"Ei ei, see on turvaline." ütles Norman ja naeratas. Nagu nad peaksid teda nüüd rohkem usaldama. Theresa vaatas Simonile otsa, kelle silmad olid suuremad kui tennisepall, ning kõndis siis Jace kõrvale.
"Ära karda." sosistas poiss talle. Ther pani ühe käe kuni randmeni portaali ja siis tõmbas miski teda sinna sisse.
Vett oli igal pool ja mingi juga ajas teda edasi. Kaua ta enam ei suutnud - õhk hakkas otsa saama. Siis kuulis ta enda selja tagant Simoni karjatust. Vastu tuli mingi võbelev sein ja Theresa pani käed enda ette ja sulges silmad. Siis tuli kõva betoonist maapind. Ther läkastas ja tundis, et on üleni kaltsmärg. Ta ajas ennast püsti ja vaatas ringi. Jahe tuul puhus talle peale ja Ther põimis käed enda ümber. Simon tuli, kuid Ther vaatas ainult ringi. Nad olid Empire State Buildingu katusel.
Theresa pööras ennast Simoni poole ja aitas ta maast üles. Jace maandus graatsiliselt püsti, nagu see poleks talle esimene kord. Ta lükkas juuksed üle pea ja pööritas silmi, kui oli Theri Simotit abistamas näinud.
"Enam ma pole nõus sinna minema." ütles Simon
"Londonisse peame me ikkagi selle kaudu minema." muigas Jace ja kõndis väiksest trepist alla ning võttis taskust mingi pulgataolise asja. See oli puidust ja seal peal oli Jace nimetäht J. Ta suunas selle lukule ja see purunes kildudeks.
"Tulge nüüd," käsutas poiss ja astus uksest sisse.

Autode virr-varr, inimesed sagisid ringi, igal pool vilkusid reklaamid. Jace, Simon ja Ther liikusid rahvamassist läbi. Ther ja Simon jõudsid vaevalt Jacele järele. "Ütled sa äkki suuna?" palus Simon. Jace ei vastanud. Veidi vaiksemas kohas ei näinud Theresa enam Jace. "Jace..." hüüdis ta paaniliselt ja vahtis ringi. Järsku tõmbas miski teda väiksesse ukseavasse, mida oli pea võimatu näha. Jace ja Ther seisid üksteisele nii lähedal, et tüdruk tundis poisi südametukseid. "Kas sa saad ilma paanitsemata?" küsis Jace.
"Mu õde on kadunud, peaaegu oleksid sina kadunud... Ei, ma ei saa ilma paanitsemata." vastas Ther talle õelalt.
"Sa ütlesid praegu, et sa hoolid minust?" muigas poiss.
"Ei ma..." Ther ei jõudnud lauset lõpetada, Jace pani oma käe talle suu peale, et ta vaikseks jääks.
"Tasa..." ütles poiss ja võttis käe Theri suu pealt ära.
"Kus Simon on?" küsis tüdruk sosinal, kui oli natuke ringi vaadanud.
"Tšš!"
Eemalt oli järsku kuulda südantlõhestavat karjet - Simon. Ther astus kiirelt uksevahest välja ja vahtis ringi.
"Kus Simon on?! küsis ta närviliselt. "Miks sa mind sinna uksevahesse tõmbasid?!"
"Ther... Rahune maha, palun. Sa ei leia nii Simonit." kurjustas poiss.
"Kes sa oled, et sa mulle nii ütled?" turtsatas Ther naerda. Jace võttis tüdrukul käevarrest kinni ja tõmbas ta endale lähemale nii, et tüdruk hakkas veidi kartma. Poisi haare oli tugev ja kindel.
"Ma olen see, kes aitab Lucy üles leida." vastas poiss vastuseks ja lasi Theri lahti, kes siis oma muljutud kätt mudima hakkas.
"Ma küsisin midagi." jäi tüdrukul siiski õigust üle Jace'ga veidi üleolevalt rääkida.
"Kas sina oleksid tahtnud olla see, kes on praegu Simoni asemel?" küsis Jace ja astus tüdrukule juurde.
"Sa teadsid, et Tuli tuleb..." sosistas Theresa. "Sa teadsid kogu aeg.."
"Minu kohus on sind kaitsta.."
"Miks?!"
Jace ei vastanud.
"Mul on õigus saada vastuseid!" karjus Theresa.
"On küll." pöördus poiss Theri poole. "Aga iga vastus tuleb omal ajal..."