Saladuslik

18. "Tantsides tuleb keskenduda"

Jace ja Theresa kõndisid mööda hämarat sadamaäärset tänavat. See oli pigem selline tänav, mille olid tekitanud kaubakonteinerid, nii et seda oleks siit saanud iga kell 'lahti lammutada'. Jace oli lubanud Theri viia kohta, kust näeb linna siluetti. Järsku Ther seisatas.
"Kus Simon on?" küsis ta, asetades käe suule.
"Rahu," palus Jace, "ta on Pisikesega." muigas poiss.
"Miks te teda kõik Pisikeseks kutsute?" päris Ther.
"Ma ei tea, ma olin veel väike. Aga ilmselgelt ta nime pärast." vastas Jace.
"Tule siit," sõnas poiss ja kadus kahe konteineri vahele. Seal oli konteineritest tekkinud trepp, mida mööda sai kõigi konteinerite otsa ronida. Jace ulatas Theresale käe ja aitas teda üles.
"Vau!" lausus Theresa ja vahtis enda ümber. Nad olid jõudnud viimase konteineri otsa. See polnud kõrge, aga siit nägi ikkagi linna siluetti. See säras tuledes.
"Palju õnne, Theresa!" ütles Jace tüdruku selja tagant.
"Sa oled nüüd kindlalt kaheksateist aastane, kell sa kaksteist." muigas Jace.
"Kas sul muusikat on?" küsis Theresa.
"Telefon?"
"Sobib, anna korraks," palus tüdruk.
Jace sisestas parooli ja ulatas telefoni Theresale. Ther valis mingi rahuliku loo ja andis telefoni poisile tagasi.
"Sa lubasid mulle rääkida midagi," lausus Ther. Jace istus maha ja viipas käega, et Theresagi seda sama teeks.
"Noh, meil on vanematega rasked lood. Nad ei olnud nõus, et mõlemad nende lapsed on Tulest. Mu ema jäi lapseootele teisest mehest, kes oli Leekidega. Tema oli meie bioloogiline isa, aga ta suri. Mu ema lootis, et me sünnime tema elemendina, Veena. Kui mu praegused vanemad abiellusid, otsustasid nad meist lahti öelda. Lihtsalt sellepärast, et me oleme Tulest. Ma pidin väiksena juba ise hakkama saama. Cold hoolitses meie eest veidi, elasin oma lapsepõlve New Yorgis. Cold saatis meid siis Akadeemiasse, kui ausate Tulelistena. Siis võeti vastu ka iseseisvaid noori, nooremaid kui kaheksateist aastaseid. Reeglid polnud veel sellised nagu praegu. Aga siis oli juba hilja, kui Cold meid Londonisse saatis. Algus oli juba alanud. Meid ei tahetud. Caylah ja Sebastian olid kavandanud tapatalgud. Tuld hakati vihkama. Meid saadeti Ameerikasse tagasi. Seitsmeteistkümnesena kolisin Miamisse. Nii see läks." rääkis Jace.
"Kust sa Lucyt ja Thomast tunned?" päris Theresa.
"Kui ma Coldilt mõned õpetussõnad olin kuulda võtnud, andis ta mulle võimaluse öelda mõneks ajaks lahti Tule võimetest ja minna Akadeemiasse, sest ma väga tahtsin seda. Kõige lihtsam on talitseda Õhku, seega läksin ma kaheksateistkümnesena Londonisse, õppisin seal natukene Õhu kursusel ja tulin tulema. Mu võimed hakkasid välja paistma. Aeg-ajalt lahvatasid mu korteris asjad põlema. Hea, et mul toakaaslast polnud. Thomas, Ollie, Kat olid minu parimad sõbrad Akadeemias. Nemad ei tea ka minu tervet lugu. Nad arvavad ikka, et ma olen Õhust." jutustas Jace ja vaatas linna.
"Vähemalt saad sa mulle nüüd vastata, ilma, et midagi juhtuks." itsitas Ther.
"Jah, ma olen nagu Elemendi Enstüklopeedia." naeris Jace.
"On sul veel küsimusi?"
"Tegelikult küll," krimpsutas tüdruk nina. "Mida Tuli tegi? Või siis pigem mida ta teha tahtis? Ja kuidas Caylah ja Sebastian ikka nii noored välja näevad? Mu unenäos, mida ma viisteist aastat tagasi nägin, olid nad täpselt samasugused nagu praegu." küsimusi lendas kahte lehte.
"Tuli ei teinud midagi. Leegid, Tule mässulised, tahtsid tappa kõiki teisi Elementlasi, kes sel hetkel peakorteris viibisid. Paljud teadsid nende plaanidest. Juhtkond, kaasaarvatud sinu isa, üritasid midagi välja mõelda, aga see ei õnnestunud. Su pere põgenes, paljud teised samuti. Caylahi ja Sebastiani noorust põhjendaksin ma sellega, et nad on saanud oma käpa alla mingisuguse maagi. Keegi teine ei oska noorust tagasi tuua peale nende. Seal on vaja aja kontrollimist, mis on omandatav ainult kõige tugevamatel Õhkudel. Muutmist, mis tähendab siis seda, et sa saad muuta kõike, mis on seotud su välimusega, see on ainult neljal inimesel maailmas. Ja nemadki on, kas maagid või Elektrad ja nende nimed on rangelt salastatud. Ja kuna ainult maagidel on kõikide elemendi jõud, said seda teha ainult nemad."
Nüüd oli Jace lõpetanud. Nad vaatasid vaikuses linna ja kuulasid sealt tulevat müra. Telefonist hakkas järsku mängima James Bay lugu Move Together.
"Kas sa tantsida tahaksid?" küsis Jace, kui oli lugu veidi kuulanud.
"Muidugi," vastas Ther punastades.
Jace tõusis püsti ja ulatas tüdrukule käe, kes selle siis oma käega ühendas ja ennast püsti tõmbas. Jace asetas oma käe tüdruku pihale. Nad hakkasid vaikselt muusika rütmis liikuma. Jace vaatas kiindunud pilguga Theresa pruune silmi, tema pruune juukseid, mis armsalt tema õlgadele langesid. Theresa muidugi vaatas eemale, kuhugile poisi seljataha. Jace häiris see. Ta puudutas sõrmega õrnalt Theri lõuga ja suunas tüdruku endale otsa vaatama.
"Tantsides tuleb keskenduda," lausus Jace sosinal.
"Vabandust, mul on liiga palju mõtteid," sosistas tüdruk vastu.
"Praegu mõtle ainult sellele hetkele siin ja kõik on korras," palus poiss ja vaatas tüdrukule otse silmadesse. Theresa ja Jace said sellest mõlemad aru, et see on 'see hetk'. Nad suudlesid õrnalt ja tõmbusid siis üksteisest eemale, vaatasid üksteisele otsa ja muigasid. Siis suunas Jace oma huuled õrnalt tüdruku omadele tagasi.

"Aitäh võileiva eest," lausus Theresa vaikselt, kui nad olid Coldi korteri juurde tagasi jõudnud.
"Ma kordaksin seda õhtut," sõnas Jace ja vaatas tüdrukule pikalt silma. Theresa tundis suurt tungi poissi uuesti suudelda ja ta andis tahtele alla. Nad suudlesid siinsamas, Coldi korteri tagahoovis, kus igaüks oleks võinud neid näha. Siinsamas, kus Piscine oli nad õhtul minema saatnud. Kell oli umbes kaks öösel. Mõlemal, ei Jacel ega ka Theresal polnud unest puudust. Kuigi nad oleksid vajadusel võinud magada järgmised kaks päeva järjest, aga mitte praegu.
"Ma tahtsin enne juba küsida, kuigi see on kohatu, kas sa mäletad, kus Akadeemia asub?" küsis Jace.
"Nüüd mäletan küll, aga miks seda vaja on? Kas me ei võiks lihtsalt Caylahit ja Sebastianit otsida ja neilt siis küsida, kus teised on?" küsis Ther kahtlustavalt. Jace vaikis hetke, mõeldes samal ajal, mida tüdrukule vastata.
"Ma arvan, et enne nendega kohtumist peaksid sa mõned võimed omandama," vastas Jace siis kiirelt.
"Cold võib mulle õpetada midagi. Midagi väikest aga võimast." sõnas Theresa tüdinult. "Miks sa tahad nii väga Akadeemiasse minna?"
"Sest..." ütles Jace, aga tal polnud enam midagi edasi öelda.
"Ma sain aru," vastas Theresa solvunult ja tõmbus poisist veidi eemale, "sa ei pea midagi ütlema. Sa tahad lihtsalt Akadeemiasse, sest sa oleksid esimene Tuli, kes seal viimase kümne aasta jooksul ringi kõnniks. Ma ei tea võib-olla sa tahad Leekidele Akadeemia asukoha ka paljastada?" küsis Ther vihaselt ja ristas rinnal käed. Jace vahtis tüdrukut ehmunud pilguga. Kas see oligi see mida poiss oli plaaninud?
"Theresa," sõnas poiss ja tõmbas sügavalt hinge, "ma tahan hakata Akadeemiasse vastu võtma ausaid Tulelisi. See ei ole õige, et mõned vähesed, kes siiski südamest head on, ei saa omandada oma võimetele vastavaid oskusi. Lihtsalt Alguse pärast. See ei ole õige," rääkis Jace ja võttis tüdruku käest kinni.
"Need, kes südamest head on," lausus Ther põlastava pilguga, ta sai aru, et poiss valetab. "Sina seda pole."
Tüdruk tõmbas oma käe Jace haardest lahti ning kõndis siis minema. Jace jäi maja taha üksinda seisma ja vahtis Therile järgi. Paari hetke pärast lausus keegi kuskilt poisile: "Ta tuleb tagasi, tal pole kuhugile minna ja sa meeldid talle."
See oli Sebastian. Ta oli kogu juttu pealt kuulanud.
"Seb, ma ei ole kindel, et ma suudan seda enam kaasa teha," lausus Jace ja pööras ennast Sebastiani poole. "Mulle ei meeldi tunnetega mängida."
"Kas enda omadega, või tüdruku omadega?" küsis Sebastian vihjavalt.
"Kas ma ei või teha seda mida ma soovin? Ma tõepoolest sooviksin Akadeemiasse Tule kursuse tagasi tuua." küsis Jace vihaselt.
"Jace, kas sa ei mäleta?" astus Sebastian poisile kaks sammu veel lähemale. "Sa oled meile meie reetmise eest ühe teene võlgu. Sinu pärast ei saanud Simonit kätte. See poleks pidanud nii minema. Sa poleks pidanud seda kuradima raudaeda kuskilt välja võluma. Kas sa tead, et ma vedelesin sinu pärast mitu tundi haiglavoodis?" vihastas Sebastian.
"Enne seda õnnetust tegin ma seda oma tahtest. Nüüd mul pole enam seda tahet," karjus Jace. "Mulle ei meeldi susserdada, tegelt ka saa aru üks kord!"
"Lõpeta minu peale karjumine, Jace Woodstone! Ma tean ka su väikest saladust. Kui sa ei taha, et ma läheksin Peakorteris Jake'i juurde, siis anna minna, ära mine talle järele. Sa tead, et transformeerumine on keelatud," irvitas Sebastian. Kurat, mul ei ole tõesti valikuid...