Saladuslik

21. "Te olete nii vaiksed..."

Theresa ette raamaturiiulisse tekkis väike avaus. Helesinine valgus välja kiirgamas. Tüdruk pani käe sinna õrnalt sisse ja astus siis sinna tervenisti.
Nii sattus ta täiesti teise kohta. Ta oli ikka veel raamaturiiulite vahel ja põhimõtteliselt oli ta lihtsalt ühest riiulivahest teise astunud, aga siin olid teised temavanused tüdrukud ja poisid. Eemal märkas Ther Simonit. Ta ruttas poisi juurde.
"See ongi Akadeemia?" küsis Ther, lastes silmadel üle raamatukogu käia.
"Nagu sa näed," vastas Simon naeratades.
"Tule, me peaks peakorteri osakonda pääsema," lausus kutt ja võttis tüdrukul käest.

Akadeemia oli täpselt selline nagu see Theresa mälestustes kajastunud oli. Palju noori inimesi, erinevaid osakondi ühendavad sillakesed, õpetajaid polnud näha. Simon ja Theresa liikusid puidust treppidest üles kolm korrust. Viiendal korrusel oli peakorteri korpus. Raamatukogu oli järelikult teisel korrusel. Seal asetses ühtlasi ka kogu õpetajate osa. Kui nad kuhugile liikusid, siis ainult oma klassist õpetajate tuppa.

Esimesel korrusel olid harjutamisruumid. Kehaline kasvatus oleks selle nimi tavalises koolis. Teisel korrusel siis raamatukogu ja õpetajate osa. Kolmas korrus oli peamiselt noortematele. Siin õppisid nemad ka tavaõpet ja siis ka oma elemente. Neljas korrus oli eelkõige kaheksateist aastastele ja vanematele, kes siis alles õpinguid alustanud olid, kaasaarvatud eluruumid. Viiendal siis peakorter, kus olid juhtide elu- ja tööruumid. Sinna suundusid ka Simon ja Theresa.

"Emmy Elektra," sosistas Ther ja koputas ühele ustest, mis seisis valgusega täidetud koridoris.
Uks avanes. Theresale vaatas otsa tumesiniste silmade ja õlgadeni pruunide juustega noor ja sõbralik naine.
"Tere!" naeratas Emmy. "Sina oled vist Theresa? Ja sina Simon?" küsis naine pöördudes kord Simoni, kord Theri poole. Mõlemad noogutasid entusiastlikult.
"Tulge sisse," palus Emmy ja avas ukse täielikult. Ruum oli enamasti sisustatud tumepruuni värvi puitmööbliga. Suured aknad, mille ees rippusid lillad ja rasked kardinad, lasid ruumi palju valgust. Rohkem ei jäänud Theril aega ruumi uudistada. Tüdruk märkas raamaturiiuli ääres seisvat noormeest. Ta hoidis käes mingit raamatut, mida ta innukalt uuris. Märgates külalisi, lükkas ta raamatu kaane kinni ja asetas raamatu tagasi riiulisse. Noormees kõndis ninal suuri prille kohendades Simoni ja Theresa juurde ning ulatas tervituseks käe.
"Samuel Wind," lausus ta kindlameelselt ja surus Simoni kätt.
"Simon Carter," lausus kutt vastu. Samuel suundus siis tüdruku poole.
"Theresa White," tutvustas Ther ennast.
"Samuel, kas sa jätaksid meid nüüd omapead?" palus Emmy. Samuel naeratas, noogutas ja suundus siis uksest välja. Kui uks oli kinni langenud ohkas Emmy sügavalt.
"Ta on jube korralik," lausus ta Samuelile järele, "Temaga koos on õhkkond väga formaalne. Palun teeme nii, et meie omavahel saame natukene lõdvemalt võtta?" naeratas Emmy ja suundus käsi kokku hõõrudes laua taha.
"Te olete nii vaiksed," sõnas ta ja kortsutas kulmu.
"Ma lihtsalt ei oska midagi öelda," lausus Simon, päästes sellega Theresa piinliku ja kokutava lause välja ütlemisest.
"Okei, siis ma asun lihtsalt ja kiirelt asja juurde," muutus Emmy töökaks, "Ma ei hakka küsimusi väga esitama, sest ma tean enam-vähem kõike. Ma lihtsalt palun teil need lehed täita. Peamiselt selle jaoks, et te omale toad saaks ja õpingutega alustada saaksite," ta viipas käega, et Simon ja Ther istuksid, ulatas neile pastaka ja ankeedi, mida paar siis täitma hakkas.

"Siin on sinu toa võti," lausus Emmy ja ulatas Theresale helesinise võtmehoidjaga võtme.
"Ja siin sinu oma, Simon," ning ta ulatas täpselt samasuguse võtme poisile.
"Me oleme samas toas," sosistas Simon Therile, kui oli kummagil võtmel olevat numbrit näinud.
"Minu poolt olete vabad, õpingud algavad kahekümnendal, saate paar päeva Londonit uurida," lõpetas Emmy sellega tutvustuse ja jäi ootama kuniks Simon ja Theresa uksest välja hakkavad minema. Nemad aga ei liigutanud ennast vaid ootasid mingit majatuuri või midagi, mis neid Emmyga veel paarikümneks minutiks seoks.
"Hop-hop nüüd, mul on vaja muid asju ka ajada," käsutas Emmy nad naeratades oma tööruumist välja.
Poiss ja tüdruk jäid nõutult ukse taha seisma, ning vahtisid kord oma võtmeid, kord ust, mis nende selja taga just kinni oli löödud.
"Kolme kuune programm!" ütlesid nad mõlemad korraga.
"Muidu me poleks vist ühte tuppa saanud," muigas Theresa.
"Lähme?" küsis Simon.
"Lähme," naeratas Ther ja mõlemad hakkasid oma eluruume otsima.

"Kõige vähem läbikäidav korrus," lausus Theresa, kui oli näinud oma ühikatoa ust, koridori ja asukohta.
"Aga me pole ainukesed," sõnas Simon ust lahti keerates ja viipas peaga toa poole number 34, mis asus nende toast kolm ust eespool. Ruumist oli kuulda kõva muusikat, mis läbi seinte raius.
Simon avas ukse ja astus sisse, Ther tema järel.
Tuba oli punase puiduga sisustatud. Uksest vasakule jäi tumeda lahtilükatava uksega duširuum, vasakul seisis riidekapp, mille peal oli peegel. Otse edasi oli väike elutoa taoline ala, kus mõlemal pool tuba seisis väike laud õpikutega. Elutoa keskelt läks minimalistlik puidust trepp otse üles magamistuppa.
"Kas nad ennast halvasti ei tundnud, kui nad meid ühte tuppa paigutasid?" küsis Ther teeseldud pirtsakusega, samal ajal toas ringi vaadates ja seljakotti õlalt põrandale kukutades.
"Mis mõttes?" päris Simon.
"Noh, sina oled poiss ja mina tüdruk. Kuidas ma peaksin saama omale kutte külla kutsuda või riideid vahetada, või sina oma tüdrukuid kutsuda..." patras Ther.
"Aga miks selleks peaks vajadus tekkima, kui minu tüdruk elab minuga samas ühikatoas?" küsis Simon flirtivalt ja kõndis tüdrukule lähemale, kuni Simon ja Theresa üksteisele väga lähedalt otsa vaatasid.
Ühek hetkel pahvatas Theresa naerma ja eemaldus sellega poisist.
"Sorri, ma pole näitleja, ma ei oska armunud pilku teha," naeris tüdruk, "sul tuli päris hästi välja," muigas Ther ja hakkas trepist üles minema.
Magamistoas oli madal puitlagi ja kaks madalat voodit. Pigem madratsit, sest voodiraami tüdruk ei märganud.
"Vasak pool toast on minu!" hüüdis Simon alt ja liigutas tooli, mis väljendus krigisevatest ratastest.
"Mulle jääb siis parem," lausus tüdruk ja hüppas oma voodisse pikali, jäädes lage vahtima. Mõne hetke pärast tundis tüdruk selja all ebamugavat mügarikku. Ta tõusis istukile ja tõmbas linade vahelt välja väikese valge karbi. Selle peal olid kirjas vaid ,,Dance is my passion. I know your passion too" (tõlge ,,Tants on minu kirg. Ma tean sinu kirge ka,"). Kahtlustavalt muiates avas tüdruk karbi. Seal oli pehmete sametlinade vahel peidus väike must digikaamera. Theresa pani kaamera pahaaimamatult tööle. Ainuke pilt, mis sellega pildistatud oli, kujutas endas kolme inimest, seismas Akadeemia sissepääsu, raamatupoe, ees. Väikeselt ekraanilt oli näha umbes aastataguse kuupäeva signatuuri. Pildil rõõmsalt naeratades seisid Katrina, Ollie ja Thomas, käes ankeedid. Ankeedid, mille Theresa oli just kümmekond minutit tagasi Emmy kabinetis täitnud. See oli olnud nende esimene päev Akadeemias.
Pisarad tikkusid Theri silmadesse. Nii väga tahtis tüdruk näha Lucyt ja Thomast. Veel enam Katrinat. See side, mis nende vahel lennukisõidul tekkis oli nii tugev, et seda saaks purustada ainult siis, kui üks neist peaks surema. Ja ka siis poleks teine ellujäänu enam kunagi endine.
Järgmine mõte, mis Theresale mõtteisse jõudis oli kaamera. Kuidas see tema ühikatuppa sattus? See on ilmselgelt Katrina kaamera, aga miks Theri toas?
Järsku tundis tüdruk käes sama kõrvetavat valu, mida Coldi juures. Ther hammustas huulde ja oigas vaikselt, lootes, et valu möödub peagi.
"Ther? Kõik korras?" küsis Simon ja hakkas trepist üles tulema.
"Simon..." nuuksatas Theresa, "mu kotis!" oli viimane sõnapaar, mille tüdruk jõudis öelda. Siis oli valu juba nii tugev, et Ther pidi karjatama. Simon, kes oli vahepeal jõudnud kolmandale trepiastmele ja Theresa seisukorda näinud, sai kohe aru, mis tüdrukul viga on. Ta hüppas trepilt põrandale ja jooksis esikusse, kus põrandal maas vedeles Theresa seljakott. Simon tõmbas kotiluku värisevate kätega lahti ja keeras kogu koti sisu põrandale. Sealt tulid välja ainult riided, kuid väikest klaaspurki, mida poiss otsis, seal polnud. Väiksemat sahtlit, mis oli peidetud koti esimese sahtli sisse, poiss ei märganud.
"Theresa, seda pole siin!" hüüdis ta tüdrukule närviliselt.
"Teine sahtel," oigas Ther ja tõmbas ennast terve käega magamistoa põranda trepi poole.
Koti täiesti tagurpidi pööranud, leidis Simon väiksema sahtli ja avas selle luku. Väike läbipaistev pudelikene kukkus põrandale.
"Simon!" karjatas Theresa. Poiss kahmas maast pudeli, jooksis trepist üles ja avas selle. Ta põlvitas ja valas veidi vedelikku tüdruku käele. Hetke pärast oli Theresa silmis rahu ja valu oli kadunud. Simon hingas kergendatult.
"Kui see nii jätkub, siis sa pead Emmy käest abi küsima," lausus Simon.
"Ma arvan, et ma peaksin juba kohe tema käest abi küsima," sõnas Ther ja ajas ennast vaevaliselt istukile, "See asi saab ju ka kunagi otsa,"
"Õige jutt," vastas poiss ja aitas tüdruku oma voodile istuma. "Me peaks magama. Mul on ajavahega harjuda vaja ja ma olen tõsiselt kurnatud,"
Theresa toetas oma pea Simoni õlale ja nõustus temaga. Nad viskasid mõlemad samasse voodisse pikali ja neid isegi ei huvitanud, et nad samas voodis on. Nad tahtsin mõlemad lihtsalt magada.