Saladuslik

9. "Ära vingu!"

"Kiviblokid on viskamiseks liiga rasked." ütles Ollie.
"Te peate minema abi otsima!" sõnas Theresa.
"Kas meil poleks lihtsam teda siia jätta..."
"Ei! Me ei jäta Katrinat siia üksi!"
Kõik pakkusid läbisegi võimalusi, kuidas Ollie õde teiseltpoolt lõhe kätte saada. See polnud isegi vestlus vaid meenutas pigem vareste kraaksumist.
"Lõpetage!!" hüüdis Kat järsku teiseltpoolt. "Teil on teie telefonid, minge uurige kus me oleme. Siis otsige midagi millega mind siit ära tuua. Ma võin siia jääda..." jätkas ta oma juttu ja ristas seejärel oma rinnal käed, pilk maas. Muidugi ei tahtnud ta siia üksi jääda. Kes teab mis juhtuda võib. See oli lihtsalt ainus viis.
"Ma jään sinuga!" ütles Theresa kindlalt ja astus lõhele lähemale.
"Theresa..." ütles Thomas vaikselt ja haaras Theresa käsivarrest. "Ma ei laseks sul siia jääda..." jätkas ta vaiksel häälel, nii, et tüdruk teda vaevu kuulis.
"Thomas... Kõik on korras. Ma ei saaks teid mitte mingilgi viisil aidata. Enne Akadeemiat olen ma kasutu." rahustas tüdruk poissi maha. Theresa ei mõistnud ohtu, mis siia jäädes tekkis. Kuid Thomas muretses ka kindlalt üleliia. Katrina oli ju ka siin. Lihtsalt teiselpool ületamatut auku.
"T... Sa ei pea." ütles Kat.
"Jah pean küll. Mina jään siia!" ütles Theresa. Ilmselgelt oli tema oma otsuse teinud ja ei kavatsenudki seda muuta. Kat üritas oma heameelt varjata. Kuigi tegelikult oli ta vägagi õnnelik, et Theresa jääb siia koos temaga.

"Kui me nelja tunni pärast tagasi ei ole, siis hakake muretsema!" ütles Thomas ja tõmbas kinni seljakoti luku.
"Meil peaks siin tegevust ju jätkuma! Tühi laohoone keset pärapõrgut... Jess!" lausus Katrina sarkasmiga.
"Ära vingu!" vastas Ollie talle selle peale. Tema oli juba valmis minema. Thomas pani koti selga. Lucy keeras oma madalale hobusesabale patsikummiga viimast ringi ümber. Ja siis nad läksidki. Otsima abi. Jättes Theresa ja Katrina üksinda laohoonesse, üks ühel poole lõhet, teine teisel pool.

"Kas sa arvad, et te saate mu siit kätte?" küsis Katrina pärast natukest aega, kui 'päästemeeskond' oli lahkunud. Ta hääl oli masendunud, nagu ta teaks, et see ei lõpe hästi.
"Mis juttu sa ajad?" küsis Theresa. Valelootust tüdrukust äratada küll ei tohtinud, aga Katile otse välja öelda, et asi ei pruugi lõppeda heaga, tundus natuke liiga karm.
"Sorry... Ma lihtsalt.... Vaata tantsimisega on nii, et on teatud sammud, rütm ja liikumine. Siin ja praegu ma ei tea, mis järgmisena tuleb. Ma olen terve elu tahtnud reisida ja avastada maailma. Lihtsalt mul pole olnud jõudu ennast sellest välja tirida. See on mulle alati nii turvalise tunde andnud." ta rääkis ja üks pisar kukkus ta põsele. "Ma kardan, mis edasi saab."
"Eks me kõik kardame, mina ei tea samuti, mis mind ees ootab. Ja ma tean veel vähem, kui sina..." üritas Theresa Katrinat lohutada.
"Asi on selles, et Thomas lihtsalt ei tahtnud sulle kõigest rääkida, et ei juhtuks samamoodi nagu minuga. Londonis, Akadeemias, sa saad omale valida teatud aja, kui kaua sa seal õpid. Materjal jagatakse vastavalt sellele ära. Ma ei olnud nõus tantsimise nimel Londonisse üldse sõitma. Ma lukustasin ennast neljaks päevaks oma tuppa, nõustumata välja tulema. Lõpuks tulid vanemad lukksepaga, avasid ukse ja viisid mu sunniviisiliselt lennujaama. Ma valisin kahenädalased õpingud. Pärast kolme päeva visati mind välja. Ma olin läinud õppima valet Elementi. Mulle öeldi kogu aeg, et ma olen Tuli. Minu unenägu oli samuti Tule oma. Sisseastumiskatsetel ei saanud mina ega ka Ollie millegagi hakkama. Meid lasti Tule kursusele, aga meile tehti katseid ja pärast tõe selgumist saadeti meid tagasi Eestisse. Ma ei tea miks ma sain vale unenäo. Ma tean ainult seda, et pärast väljaviskamist on võimalus valida veel ainult üks tee: kahe ja poole aastane programm Rahvusvahelises Elementide Akadeemias. Vastasel juhul visatakse sind samasugusesse lõhesse." ta noogutas peaga augu suunas. "Thomas, mina, Ollie ja Lucy peame selle õpingute variandi valima..."
"Kas Lucy kukkus ka läbi?" küsis Theresa.
"Kas sa mäletad midagi Lucy Londonis käimisest?" küsis Katrina naerututsatusega vastu. Ta rääkis ikka veel tundetult ja vaikselt.
"Kas ta ei läinud õigeks ajaks kooli?"
"Täpselt. Ja seegi on reeglite vastane." Theresa ei mäletanud tõepoolest midagi sellest, et Lucy oleks vahepeal reisil käinud.
"Ma valin ka kahe ja poole aastase programmi!" ütles ta seejärel.
"Sul oli ju fotograafia. Meie oleme lihtsalt need õnnetud, kes peavad Elementide pärast kannatama." lausus ta ja viskas ühe väikese kivi vihaselt lõhesse. See kukkus vastu müüre, põhja jõudmise kolksatust polnud kuulda.
"Kui ma küsida tohin siis... Miks Elemendid üldse on? Ja mis või kes seal Peakorteris on?" küsis Theresa pärast natukest pausi.
"No... Ma olen Peakorteris ainult ühe korra käinud. Siis kui mind välja visati. Seal on kõikide Elementide valitsejad." ütles ta. "Peale Tule." jätkas ta paari hetke pärast.
"Kas Tuli ise ei tahtnud või..." küsis Theresa.
"Teised ei tahtnud teda, Leegid tekitasid kaose." vastas Katrina lühidalt ja kiirelt.
"Sinu Elementi valitseb hetkel Emmy. Lihtsalt mainin, et sa oled kõigi Elektrilistega kuidagi viisi sugulane. Emmy on Elektra otsene järeltulija. Ehk sina siis kaugem sugulane." rääkis ta ja loopis taaskord kivi lõhesse.
"Vett valitseb Jake. Seda nime sa vist korra kuulsid ka. Ühtlasi juhib ta hetkel kõiki Elemente, sest ta on kõige vanem. Mitte Elemendina, aga inimesena. Õhku juhib keegi Samuel. Temast ma ei tea väga midagi." rääkis ta. "Ma ei taha tantsimisest loobuda..." ütles Kat ja pühkis pisara, mis ta põsele kukkunud oli.
"Ma valetasin..." sõnas Theresa. "Mul on veel üks hobi." selle oli ta samuti unustanud.
"Mis?" küsis Kat naeruga. "Nagu mul endal oleks muresi vähe..." ütles ta ja veel üks pisar. Theresa oli pikalt enne fotograafiat tegelenud tantsimisega. Väiksena harrastas ta balletti ja käis seal kuni viienda klassini. Nüüd oli ta käinud modern-tantsus.
"Tantsimine..." ütles Theresa.
"Sa valetad! Sa lihtsalt ütled seda, et mu tuju paremaks teha..." Kat juba nuttis täielikult. Theresa tõusis püsti. Liikus lõhest veidi eemale ja tegi siis paar pööret. Kat jäi teda vaatama. Theresa lõpetas pöörded nagu peab.
"Sa ei valetanudki..." ahhetas Katrina. Kuigi tema tegeles balletiga juba pikalt, tegi Theresa piruette sama hästi, kui Kat ise.
"Ma ei valetaks sellise asja kohta." ütles Theresa ja istus maha tagasi. Ka temal olid tunded võitu saanud ja üks pisar voolas üle ta põse. Theresa pühkis selle kiirelt ära.
"Ma nägin." ütles Kat. "Pole midagi. Sellise andega peab tegelema. Sul on annet, tüdruk." rääkis ta edasi.
Edasi istusid nad vaikuses. Mõnekümne minuti pärast tegi Theresa telefon häält.

Thomas:
Me leidsime abi

"Nad leidsid abi." ütles Theresa kohe, kui oli sõnumit lugenud.
"Kuidas ta mulle üldse kirjutada sai?" küsis ta ka pärast seda, kui oli veidi mõelnud.
"Ta on Õhust." vihjas Katrina sellele, et ta lihtsalt suudab seda värki.

Thomas

Ollie, Lucy ja Thomas olid liikunud umbes kilomeetri mööda maanteed, kuni üks auto neist mööda sõitis. Tee oli olnud tolmune, suure kastiauto juht sõitis neist mööda ja vallandas sellega suure tolmupilve. Auto pidurdas mõni meeter eemal.

"Vabandust...tavaliselt siin inimesi ei liigu." ütles umbes kolmekümne aastane meesterahvas, samal ajal, kui ta autoust oma seljataga sulges.

"Järgmine kord võiksite lihtsalt teele vaadata." nähvas Lucy.

"Kas ma saaksin oma ettevaatamatuse kuidagi heastada?" küsis mees ja kõndis käsi kokku pannes seltskonna poole.

"Tegelikult saaksid vist küll..." ütles Thomas, kui oli näinud, mida mees oma kastiauto kastiga linna poole veab.

"Kas te saaksite meile anda ühe nendest pikkadest taladest?" küsis Ollie, kes oli Thomase mõttele pihta saanud ja osutas nüüd käega umbes kuuemeetristele terasest taladele.

Mees vaatas neid nagu mingeid imelikke, kuid lausus sellegipoolest, et nad võivad ühe võtta. Ta tõstis tala püstiasendisse teele. Thomas võttis selle oma käte vahele ja hoidis seda nüüd püsti.

"Kuhu teil see vaja viia oleks?" küsis mees.

"Umbes kilomeeter siit tagasi." vastas Lucy ja näitas pöidlaga oma selja taha.

"Oi ma viin teid ära, te ei jõua sellega hommikuks ka kohale." ja viipas seltskonnale käega, et nad auto kasti läheksid.

"Suur tänu!" ütles Thomas ja ta aitas mehel tala tagasi kasti tõsta.

Nad istusid kolmekesi autosse ja Thomas trükkis Theresale sõnumi.