Saladuslik

27. "Miks sa nutsid?"

"Kas nad saavad selle eest sellist karistust määrata?" küsis Ther kui ta Emmyle järele rutates naise kabineti poole kõndis ja vastuseid saada üritas.
"Theresa, ma arvan, et järgmine kord sa peaksid mõtlema, kellele sa mida avaldad. Eks?" pööras Emmy ennast neiu poole. "Sa ei saa kõiki usaldada, see oleks pidanud su unenäoski olema," lausus ta.
"See oligi, aga..." hakkas tüdruk vastu.
"Aga mida, Theresa?" lõikas Emmy tüdinenult vahele. "Sõpradest saavad mõnikord vaenlased... Arvesta sellega järgmine kord," lausus ta ja pööras selja, et siis oma kabineti poole uuesti minema hakata. "Mul on vaja nüüd teisi asju teha... Mine hala oma muresi Samuelile!" olid ta viimased sõnad.
Theresa jäi nõutult keset asendus Peakorteri suvalist koridori seisma. Käed appikutsuvalt ja väsinult keha kõrval rippumas. Kas mitte keegi siin Elementide maailmas ei suutnud enam tema küsimustele vastuseid anda?
"Muidgi ei saa, sa tolvan. Sina avaldasid Jacele asukoha. Nüüd on teistel kiire Peakorteri ja Akadeemia taastamisega," mõtles tüdruk ja hakkas lähimat väljapääsu otsima.

Inimesed jäid oma aeglase kõnnakuga Therile ette. Ta üritas nende vahelt kiiresti läbi saada, aga neid nagu voolas talle ette. Tüdrukul oli vaja kiirelt Elementlasse tagasi jõuda.
Mingi üleloomulik viha oli tema keha üle võtnud. Kõikide hoolimatus Theresa vastu oli ta närvi ajanud. Keegi nagu ei pannud tähele, et tema parim sõbranna oli surma saanud. Keegi nagu ei tahtnudki tähele panna.
Vanematele polnud see väga raske, sest tegelikult polnud Lucy ju nende päris laps. Kuid kuidas siiski said nad elada kaheksateist aastat ja selle plikatirtsu eest hoolitseda ning nüüd ei näidanud nad tüdruku surma puhul üles mitte vähimatki hoolimist.
Thomas hoolis vaid sellepärast, sest ei tahtnud õde täielikult murdumas näha. Oli see siis teesklus või tõelised tunded, seda ei osanud Ther öelda.
Ka Simonist polnud Ther pärast põlengut midagi kuulnud. Hotellis polnud teda samuti. Kas ta oli ka tules hukkunud? Või oli ta hoopis põgenenud, et oma mäluprobleemiga tegeleda.
Kõik oli nii kurnav ja segane.

Tüdruku tõmbas tema mõttemullist välja kellegi käsi, mis tema käest rahvamassist läbi jooksmisel kinni haaras. Käsi tõmbas Theri enda poole ja mõne sekundi pärast oli ta kellegi kopsude vastas. Selle kellegi rind tõusis üles alla, tüdruku pealage puudutas närviline hingamine. Theresa vaatas talle silma. Ja samal hetkel puudutasid poisi huuled tüdruku omi. Jace.
Ther lükkas kuti endast eemale.
"Jace! Kurat võtaks!" karjus ta.
"Ther..."
"See on sinu antud hüüdnimi, aga ma palun siiski, et sa seda enam ei kasutaks!" karjatas Theresa.
"Sa ei teagi ju, kas ma tahtsin su nime edasi öelda!" muutus ka poiss kurjaks.
"Ära karju mu peale! Mina peaksin praegu kuri olema!" jätkas tüdruk ja hingas suure sõõmu õhku, sest olukord oli vaimselt kurnav.
"Kas sa annad mulle võimaluse seletada?" küsis Jace.
"Millegipärast tahan ma isegi tahan seda kuula, mis sa kokku suudad valetada," lausus Theresa ja võttis poisi enda käevangu ja vedas ta lähedal olevasse kohvikusse.

"Sa tead mu transformeerumis-lugu...?" tuletas Jace tüdrukule meelde, kui nad vaikses kohvikus istusid.
"Tean," vastas Theresa.
"Sebastian teab sellest..." rääkis kutt edasi.
"Ja kui sa nende nõudmisi ei täida, siis nad teevad sulle halba..." segas tüdruk vahele, pööritas silmi ning hakkas püsti tõusma. Nii haleda valega oli poiss oma tegu õigustama tulnud.
"Siis nad lähevad Jake'i juurde ja ta..." jätkas Jace ja oli tüdruku loogikast imestunud.
"Ja ta teeb mida? Mida ta sulle teha saab, Jace?" ristas tüdruk oma rinnal käed.
"Ma ei tea... Sebastian on mind alati ainult rääkimisega veennud..." hakkas kutt kokutama.
"Sa oled nagu väike poiss, Jace, tegelt ka! Saa hakkama ükskord!" lausus Theresa ja kõndis kohvikust välja, jättes poisi sinna ehmununa istuma.
Kutt oli Leekidega koos olles nii saamatuks muutunud. Ta ei saanud enam hakkama isegi tüdruku suudlemisega. Temas oli midagi nii katki tehtud, et see oli tema käitumise ja mõtlemise segi pööranud. Sebastian oli jälle kõiges süüdi.
Theresa muutus jälle vihaseks. Sebastian oli võimu nimel tegema ükskõik mida. Tüdruk tahtis Sebastianile selle eest vastu vahtimist anda...

Theresa astus hotelli uksest sisse ja nägi enda ees märatsevat Katrinat, kelle nägu oli jahuga koos ja seljas jahune põll.
"Mis sinuga juhtus?" küsis Theresa, olles sõbranna olekust rohkem segaduses, kui varem.
"Kokk läks kurjaks, sest ta väidab, et ma ei oska süüa teha!" tegi tüdruk suuri silmi.
"Mida sa siis nii hullu kokku kokkasid?" küsis Theresa, suul väike muie.
"No... Ma tahtsin õunakooki teha..." lausus Kat ja viskas pilgu maha.
Theresa kõndis köögi poole ja oli valmis kokaga veidi kurjustama. Kokk aga jõudis temast ette.
"Katrina jooksis kööki, silmad nutetud ja pisarad veel silmis ning hakkas minult nõudma, et tema peab nüüd küpsetada saama!" lajatas kokk. Kat viskas silmad häbelikult maha. Theresa võttis sõbranna käevangu ja tõmbas ta veidi eemale.
"Silmad nutetud? Miks sa nutsid?" imestas Theresa.
"Ma olin kurb..." sõnas Katrina. "Lucy pärast," lisas ta veel.
"Oled sa kuulnud, et kokkamisel väga oluline emotsioon, millega sa süüa teed. Võin sulle näiteks tuua tantsimise, seal on samamoodi," lohutas Theresa.
"Ma hakkan alati küpsetama, kui ma kurb olen," lausus Kat ja mudis närviliselt oma sõrmi. Theresa kallistas tüdrukut selle peale ja sosistas: "Lähme maitseme seda kooki..." Ja tõmbas siis Kati köögi poole.
Kokk seisis sissepääsu juures ja vehkis kätega, et nad jumala eest sinna enam sisse ei läheks.
"Me tahame ainult maitsta!" õigustas Theresa. Kokk pööritas silmi ja läks kööki.
Ta tuli sealt mõne minuti pärast välja, käes taldik, mille peal oli tükk kooki.
"Paremini ma seda junni serveerida ei osanud..." sõnas kokk ja jäi tüdrukute maitsmist ootama.
Theresa võttis lusika, lõikas sellega omale tükikese kooki ja pani selle suhu. See oli umbes neli korda soolasem, kui olema pidi. Tüdruk sülitas tüki lusika peale tagasi.
"Vabandust... Emotsioonid on söögi tegemise juures väga olulised," lausus ta.

"Katrina!" lendas Theresa sõbranna tuppa ilma koputamata.
Tüdruk istus voodil ja lehitses mingit raamatut. Sissesadanud Theresa jäi kiirelt seisma. Katrina nuttis.
"Kat... Kas kõik on okei?" küsis tüdruk ja istus samuti voodile.
Nüüd nägu ka Theresa raamatut. Seal olid fotod Lucyst, Katrinast ja Olliest.
"Me oleme siin teie juures Tartus..." lausus Kat ja näitas näpuga fotole, kus Ollie ja Lucy istusid suure akna ees aknalaual ja mängisid kaarte.
"Miks mina sellest midagi ei tea?" küsis Theresa imestunult ja uuris pilti lähemalt.
"See oli siis kui Lucy oli alles kaheksateist saanud... Sina olid oma vanemate juures. Clair ja Adam kutsusid meid sinna, et Lucy saaks Elementide maailmast veidi rohkem õppida," jutustas tüdruk ja üks suur pisar kukkus pildile.
"Sa siis olid temaga parem sõbranna, kui ma arvasin..." lausus Theresa.
"Sina ei teadnud jah midagi... Aga see oli ainult sinu enda pärast," vastas Kat.
"Ma tahtsin tegelikult enne öelda... Et mulle määrati karistus..." jätkas Theresa, kuigi väga suvalise teema peale.
"Sinule? Mille eest?" imestas Katrina.
"Akadeemia asukoha reetmise pärast... Mul on nüüd ka kahe ja pooleaastane programm..." lausus tüdruk ja surus huuled kriipsuks kokku.
"Ma sain aru, et sa pididki selle võtma," krimpsutas Kat kulmu.
"Ma võtsin esialgselt siiski kolmekuuse..." hakkas Theresa seletama, kuid Kat segas vahele.
"Kuule... Sa ei pea seletama. Ma lootsin, et ma tähendan sulle rohkem, aga nagu näha, siis ilma minuta on sul kõik kokkulepped ununenud... Mine ära palun..." lajatas tüdruk.
Theresa oli imestunud, kuid sai oma veast aru ja lahkus tüdruku hotellitoast.
Ukse taga põrkas ta kokku Thomasega, kellel samuti Katrina tuppa asja oli.
"Thomas..." ütles Theresa ja asetas käe rinnale, et oma ehmatust leevendada.
"Jap?" küsis poiss.
"Kui sa sinna tahad minna, siis ma soovitan enne koputada," sõnas Theresa.
"Okei," vaatas kutt õde kahtlustava muigega, "ta tegelikult ise kutsus mind..." lisas ta veel.
Theresa lasi venna mööda ja hakkas ise oma toa poole astuma.
Kui enne olid muredeks olnud peamiselt teiste teguviisid ja teod, siis nüüd olid põhimureks suhted ja nende lihvimine.