"Scott!" hüüdsin juba õuest, kui üle mitme nädala ranna ääres Scotti autot nägin. Scott lahkus paar päeva peale Ethanit ja ma pole teda sellest ajast peale näinud, isegi linna peal ja poes mitte. Nagu ma aru olen saanud, siis üürnike nad veel leidnud polnud ja sellega olid väiksed raskused, kuid sellegi poolest ei tulnud Scott rannakülla tagasi. Ta jäi ikka Sydney Kesklinna, onu juurde.
"Lara!" hüüdis Scott ja tuli garaažist kahe kastiga välja. Ma jooksin temani ja kallistasin teda.
"Pole ammu näinud," naeratasin.
"Ja, kuidas sul läheb, oled kooli sisse elanud?" küsis ta.
"No kuidas võtta, Mary on suuresti abiks ja Marie aitab õppimisega, Skype teel, ta ise läks nädala eest ülikooli tagasi." pomisesin.
"Ah siis sellised tuuled siin," ohkas ta.
"Midagi sellist jah," noogutasin. "Mis sind siia tõi?"
"Me saime üürilised," naeratas ta.
"O see on vahva, saabki uut rahvast, peale teie lahkumist on siin nii igavaks kiskunud," Enamus päevadest veetsin Maryga ulmekaid vaadates ja popcorni süües.
"Võtan seda kui komplimenti." naeratas ta ja pani ühe kasti autosse.
"Mis sa teed?" küsisin.
"Ma viin suuremad asjad ära, väiksemad tööriistad jätan siia, aga väärtuslikuma viin onu juurde." ütles ta.
"Tegelikult ma tahaksin sult haamrit küsida, meil on väikest viisi remont ja noh ma tahaks ise ka midagi teha." pomisesin.
"Seda nalja tahaks mina näha, kuidas sa haamrit käes hoiad, sul naelu on üldse?" noris ta.
"Onon, keldrist leidsime, ilmselt vanast omanikust."
"Oi, et siis ostsite maja täielikult ära?" küsis ta.
"Ja, saime keldri võtme ka, ilmselt teeme sinna ka toa, sest meie maja on selle kõrval nagu äbarik." pomisesin ja viipasin Scotti majale.
"Okei, ma annan sulle haamri, aga too see millalgi tagasi, äkki uutel läheb vaja." ütles ta.
"Ma teen täna ära, pole vaja muretseda." ütles ja sättisin seljakotti oma õlal, mis õpikute raskuse tõttu mu õlgu soonis.
"Kuidas siis on?" küsis ta ja ma mõistsin tema näoilmest mida või õigemini, keda ta silmas pidas.
"Kuidas tal läheb, oled temast kuulnud?" ohkasin.
"Oled sa temast üle saanud?" küsis ta. Ma kehitasin õlgu, möödas on vaevalt kuu, aga ma olen avastanud, et ta ei rända mu mõtetesse nii sageli kui varem.
"Ma arvan, et olen poolel teel." kehitasin õlgu.
"Ta saatis paari nädala eest sõnumi, et ta on kombes, ma loodan, et see nii jääbki." ohkas Scott "Ma ei suuda ikka uskuda, et ta sinna ronis. " Scott ulatas mulle haamri,
Ta tõmbas garaaži ukse kinni ja keeras selle lukku.
"Ma pean minema, mul on mehaanika kaupluses vahetus täna." ütles ta ja ma noogutasin. Ta kõndis auto poole ja ma vaatasin, kuidas ta valmistus autosse istuma.
"Scott!" Peatasin ta.
"Ära kao ära, tule mulle vahel külla, või äkki lähme sööma, poodlema." kehitasin õlgu.
"Ma olen nõus, helistame." ütles ta ja lõi ukse kinni. Ma jäin veel vaatama kuidas auto aina väiksemaks ja väiksemaks läheb ning siis sootuks kõrvalteele sõidab. Mul oli nii kahju, et me lahku olime kasvanud. Marie sõitis ülikooli, Scott paikneb ei tea kus kesklinnas ja mulle on jäänud ainult Mary ja Parker, viimasega suhtlen ka viimasel ajal aina vähem ja vähem. Ma olin väga lucky, et mind kooli vastu võeti, nii sain Maryga ühte kooli ja ühte klassigi. Lucas õpib Londoni mainekas keskkoolis ja minu teadmist mööda läheb tal seal hästi. Anabeli ja Lucase suhtest ei tulnud sellele pika vahemaa tõttu midagi välja ja ma ei imestagi, isegi meie sõprusside on hääbunud, juhtus see mida ma kartnud olin.
Aga ma olen suutnud mineviku selja taha jätta. Ema on rase ja selgus, et ma saan väikse õe, meil on kodus remont ja tõeline beebibuum.
Meie bänd on kaardilt kadunud, see kadus sama kiiresti Sydney raadio edetabelist, kui see sinna sattunud oli. Laul läks kõigile peale aga levisid jutud bändi laialiminekust ja see andis muusikale tugeva põntsu.
Ethan ei tungi enam nii tihti mu mõtteisse, ma tunnen muret kuidas tal läheb, aga ma olen üle saamas, naljakas, et kuu ajaga on võimalik kedagi unustada, kellest sa nii väga hoolinud oled. Ma sisendan endale, et olen ta unustanud, kuid ma ei tea palju selles tegelikult tõtt on. Meie koolis käib sadu kutte, kes on lihtsalt super ja ma olen vaba naine vabal maal, ma tean et ma leian endale kellegi, kes mind hoiaks, nagu Ethan seda tegi. Minevik on minevik ja ma tunnen, kuidas iga päevaga ta nägu mu mälestustes aina ähmasemaks muutub.
Ma avastasin ennast seismas ikka samas kohas. Mu mõttelõng oli peatunud ja haamer mu käes nägi kahtlane välja, tundsin end hetkeks sarimõrvarina, kuid unustasin selle peagi, sest telefoni piiksumine andis märku, et ma pean koju lippama ja Marie abiga õppima asuma.
____
Siin see on, tuli kiiremini kui ma arvasin. Ka Heleene_ avaldas/avaldab oma raamatu "Lootusetus" teise osa pealkirjaga "Anna mulle lootust" Minge tšekkige ;)
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
