7.Peatükk

1.1K 130 59
                                    

Ma sammusin kooli. Nii kui kooli sisse astusin teenisin teiste irvitavad pilgud ja näod. Ma ei suuda uskuda, nad kõik teavad. Ma surusin pilgu maha ja kõndisin edasi, kui kuulsin Carlost hüüdmas.

"Litsakas neidis, äkki ajad mulle ka keele kurku!" hüüdis ta ja teised hakkasid koridoris naerma. Ma urisesin endamisi ja kõndisin edasi. Ma ei julgenud pilku tõsta. Ma lihtsalt kõndisin edasi, klassi. Ma pani oma asjad lauale ja istusin vaikselt omaette, kui Carlos käega vastu mu lauda virutas. Ma ohkasin ja keerasin pilgu ära, ta läks mu taha istuma ja võttis oma asjad välja. Ma hingasin ettevaatlikult, kartes ta järgmist liigutust. Ma sain kergendatult hingata, kui Mary mu kõrvale istus. Ma tundsin pidevalt Carlose silmi oma kuklal. Õpetaja rääkis meile Austraalia ajaloost ja tekkimisest. M tegin vihikusse märkmeid, kui tundsin siis, kuidas Carlos mu selga puudutab, ma keerasin pea järsult tema poole ja ta eemaldas käe, nagu poleks midagi juhtunud. Ma ohkasin ja mängisin pastakaga, mis mu sõrmede vahel oli.
Kui kell helises, läksin ma klassist välja ja mu selja taga kostis itsitamist. Ma ei teinud sellest välja vaid läksin oma kapi juurde, et järgmise tunni asjad võtta. Derek sammus minu juurde ja ma ohkasin sügavalt.

"Mul pole tuju kellegagi rääkida, hiljem," ohkasin.

"Lara.." pomises Derek ja puudutas hetkeks mu selga, ta käes oli lipik, mille ta mu seljalt oli võtnud. Ta ulatas selle mulle ja ma lugesin seda, mis seal seisnes.

Libu

Oli paberile lohaka kuid loetava käekirjaga kirjutatud. Ma vaatasin seda pikalt, kuid siis kortsutasin selle ära ja viskasin kogu jõuga, mis minus alles oli, selle maha ja jooksin koolist välja. Ma kiirendasin sammu, kui nägin vana maja taga suitsetavaid koolikaaslasi. Ma olin nii vihane ja endast väljas. Need faking jamad lihtsalt uputavad mind. Ma juba peaaegu, et jooksin, kui ma lõpuks pargipingile maha vajusin ja lihtsalt istusin ja linnulaulu kuulasin.
Nägin eemalt Derekit, ta oli ilmselt mulle järgnenud. Ta istus mu kõrvale ja pani käed põlvedele.

"Ära tee välja," ütles ta püüdes mind lohutada.

"Kuidas ma ei saa välja teha, see on täielik vale, mida Carlos toodab."

"Mida ta täpsemalt teeb?" küsis Derek.

"Ta teeb etteheiteid, Parker, Scott, Ethan - ta peab mind odavaks libuks," ohkasin "Mitte ainult tema, kõik,"

"Need on su eelmised poiss-sõbrad?" küsis Derek.

"Ei, ainult üks neist, oli," pomisesin.

"Ta on lihtsalt üks ennasttäis värdjas, kõik teavad, et sa pole selline,"

"Keegi ei tunnegi mind," ohkasin "Ma olen esimest aastat seal koolis, ainus kes mind tunneb on Mary ja ta on viimasel ajal su vennaga hõivatud," pomisesin.

"Ma usun, et sa pole selline," Ma naeratasin.

"Aitäh,"

"Sa oled ilus ja tore, sõbralik, kohati häbelik,"

"Kui sa nüüd üritad mind naerma ajada, siis see ei õnnestu." ohkasin.

"Äkki on Carlos kade, ta lihtsalt on nördinud, et ta sind ei saanud," pakkus Derek ja ma ajasin silmad suureks.

"Arvad?" küsisin, kuid ma ei uskunud seda.

"Ma ei tea, mina küll oleks," naljatas ta ja ma ohkasin.

"Läheks kuskile, lähme peole või kuskile, mul on vaja mõtted kõigest eemale saada,"

"Tõesti? Praegu on alles hommik.." ütles ta ja ma raputasin pead.

"Õhtul võime peole minna, praegu võime muud teha, näiteks lähme poodi või jalutama, jäätist sööma, loomaaeda?" tegin pakkumise.

"Minugi poolest," kehitas Derek õlgu.

"Lähme loomaaeda!"  ütlesin ja Derek noogutas.

"Miks mitte, kui sa tahad,"  naeratas ta.

"Ma läheks siis koju viiks asjad ära ja.."

"Tõsiselt lased kooli üle?"  küsis Derek
"Ma ei lähe sinna, täna vähemalt mitte," pomisesin.

"Niiet oled käsi?"  küsisin.

"Millal vaid küsid,"  ütles ta ja turtastas.
"Aga mul on auto kooli ees,"  ta hammustas huulde ja nägi ülimalt kuum välja, võimatu vastu vaielda.

"Ma käin kodus ja sa koolis ja siis äkki tuled mulle järgi, või kuidas?"  krimpsutasin nina.

"Teeme nii," ütles ta ja tõusis püsti, ma tegin sama. Hakkasin eemale kõndima kui ta mind hõikas.

"Lara!"

"Mis on?"

"Ära kurvasta,"  naeratas ta kurvameelselt.

"Kõik on korras, varsti näeme,"  naeratasin ja sättisin koti endale õlale.
Ma kõndisin vaikides kodu poole. Mida enam ma selle poisiga aega veetsin, seda paremini ma end tundsin. Temaga vesteldes, olen tähendanud, et ma unustan hetkeks kõik probleemid, Scotti, Parkeri, Ethani, kõik on justkui parem. Ma ei mõtle, et meist võiks midagi tulla. Ta tundub tegelikult tore, aga pealetükkiv ja kõrge egoga. Tal on nii palju häid külgi, kuigi ma tean teda vaid paar päeva, tundub see aeg uskumatult pikk. Ta ei meeldi mulle, aga ta rändab vägisi mu mõtetesse.

_____
Keda shhiippitee?
1.Larker
2.Lethan
3.Lerek
4. Merrick
5.Mscott

Taeva sinasTempat cerita menjadi hidup. Temukan sekarang