17.Peatükk

1K 136 11
                                    

"Kaks kuud on möödas.."  tuletasin nii endale kui talle meelde või vähemalt üritasin.

"Ja siis, see ei loe, meil oli koos hea," ta pani oma käe mu põlvele ja ma ohkasin.

"Kaks kuud, ma otsustasin edasi minna, ma läksin."

"Oled sa temaga õnnelik?"  küsis ta ja võttis oma käe ära.

"Mida?" kortsutasin kulmu.

"Vaata mulle silma ja ütle, et ta on sulle parem kui mina. Ütle, et sa oled edasi liikunud."  Ma pöörasin pilgu ära.

"Ethan, sa oled lapsik."  pomisesin rohkem endale.

"Vaata mulle silma ja ütle, et sa tahad, et ma sind rahule jätaksin."

"Lõpeta ära, see pole vaimukas." 

"Mis juhtunud on? Kas sa ei mäleta, kui tore meil oli?"

"Ma mäletan pidevaid tülisid ja lahusolekuid, kui sa arvad, et ma tahan selle peale oma aega raisata, siis ma parem lahkun."  Ma tõusin püsti ja panin oma koti õlale.

"Ära ole nii tõrjuv."  ütles ta ja tiris mu tagasi istuma.
"Räägi, mis see Robberts korraldab?"  küsis ta murelikult ja ma lasin valla sügava ohke.

"Ta vihkab mind,  see ongi kõik,"  kehitasin õlgu.

"Tahad, ma räägin temaga." ütles ta ja ma raputasin pead.

"Derek arvas ka, et peaks rääkima, aga ma ei taha kedagi sellesse segada. Parker juba tegi seda ja see tegi asjad hullemaks."  ütlesin.

"Derek?"  küsis ta ja ma tõmbusin näost punaseks.

"Üüriline, sinu majas.."  ütles peale pisikest vaikust.

"Huvitav.."  ta kortsutas kulmu ja vaatas mind oma väikest vuntsi sügades.

"Ma läheks nüüd tõesti parem ära, aitäh, et sa mu ära viisid, aga ma lähen koju."  ütlesin ja tõusin püsti.

"Mulle ei meeldi see mõte."  naeratas ta ja seisis mu ette.

"Ma arvan, et me lähme sõitma, et sulle mõistus koju tuleks."  ütles ta ja muigas kavalalt.

"Ma ei tule kuskile ja mu vaimne tervis on erinevalt sinu omast ideaalses korras." nähvasin, kuid kohe kahetsesin seda. Ethan ei teinud mu märkusest väljagi.

"Mine autosse, ma võtan asjad," sõnas ta ja ulatas mulle võtmed.

"Ma suht vihkan sind, Ethan."  pomisesin ja ta naeris. Ta andis mulle uuesti märku, et ma autosse läheksin ja seda ma ka tegin.
Niipea kui autosse istusin, tundsin milline tunnetesasipundar ma olen. Ma ei tajunud, mida ma tahan või kus ma olla tahaks. Ma tahtsin, et kõik oleks korras. Ta on tagasi ja see on peamine. Tähendab see peaks olema peamine, kuid see ju pole nii. Kõik on teistmoodi. Ma langetasin pilgu, kui nägin teda mõne hetke pärast suure matkakotiga väljumas. Ta viskas koti tagaistmele ja ma ulatasin talle autovõtmed.

"Ma tahaks tõesti koju, Ethan."  ohkasin, kui ta auto käivitas.

"Mind ei huvita,"  kehitas ta õlgu ja alustas sõitu.

Ma isegi ei vaadanud kuhu ta sõitis. Ma panin pea vastu istet ja sulgesin silmad. Mu silmad muutusid raskeks ja hetkeks tundsin, milline väsimus mind valdas. Ma uinusin.
Ärkasin, kui kuulsin oma tuttavat telefoni helinat. Ma avasin oma silmad ja kohmasin kotist telefoni. Tõmbasin üle ekraani ja panin telefoni kõrva äärde.

"Jah?" küsisin ja ootasin vastust.

"Hei, kus sa oled, Mary ütles, et sa kadusid ära, läksid koju?"  küsis Derek ja ma ohkasin.

"Ma ei läinud koju.." pomisesin.

"Kus sa oled, ma võtan su peale, lähme minu poole."  ütles ta lõbustatult.

"Ma ei saa, sain vana sõbraga kokku," sõnasin ja tabasin siis Ethani pilgu.

" See Lucas, kellest sa eelmine kord rääkisid? " küsis ta ja ma neelatasin.

"Jah, see Lucas, aga ma pean minema, hiljem räägime.."  pomisesin.

Me lõpetasime kõne väikse Tsau'ga ja ma panin telefoni tagasi kotti.

"Ma pean sulle meelde tuletama, et ma olen Ethan mitte Lucas."  ütles Ethan ja keeras tuttavale kõrvalteele.

"Nüüdsest Oled Lucas."  sõnasin ja sättisin end paremini istuma.

"Kes see oli?" küsis Ethan ja ma turtastasin.

"Mu tulevane poiss.."  kehitasin õlgu. Ma ei mõelnud seda tõsiselt, kindlasti mitte. Ethan oli nüüd tagasi ja ma ei suuda niipea kellegagi midagi luua, isegi Ethaniga mitte.

"Ah?" ta kortsutas kulmu.

"Nagu kuulsid." sõnasin ja muigasin üleolevalt.

"Sa oled ma ei tea mis.."  ohkas Ethan "Sa lollitad." ütles ta kindlalt ja ma naeratasin.

"Teeme nii, et sa tood nüüd minu Lara tänaseks õhtuks tagasi."  ütles ta ja peatas auto.

Ma käisin silmadega üle koha, kuhu ta mind viinud oli. Mu silmad läksid suureks ja suu vajus lahti. See oli see koht.

Taeva sinasWhere stories live. Discover now