Taeva sinas

30.Peatükk{VIIMANE}

Möödunud oli kuu, Derek ei esitanud Ethanile süüdistust. Imekombel olin suutnud teda veenda. Me saame viimastel nädalatel Derekiga ülimalt hästi läbi, veedame koos aega, korra käisimr isegi topeltkohtingul, Mary ja Derrickiga, mis on kuidagi harjumatu, kui meenutada seda, et umbes poole aasta eest veetsime aega koos Ethani ja Scottiga, aga ajad on muutunud ja muutustega peab leppima. Ethaniga pole ma sõnagi vahetanud, nägin teda paari nädala eest kesklinnas, paar päeva peale seda, kui ta jaoskonnast vabanes. Ma tean vaid seda, et ta paikneb siiani Scottiga oma onu juures. Scott jutustas mulle paari päeva eest kaubanduskeskuses, et Ethan käib reguraalselt kaks korda nädalas psühholoogi vastuvõtul ja korra nädalas arstlikus kontrollis. Ta tervis olevat halvenenud, paanikahood ja hingamisraskused on tavapärasemaks muutunud ja rohtusid peab ta sööma nii õhtul kui hommikul. Mu hinges kõrvetas, kuna ma ei saanud olla ta kõrval, ma ei saanud talle valelootust anda, see oleks väär ja teeks kõik veelgi hullemaks. Koolis läheb mul hästi, Carlos visati koolist välja, kui Derek ta kohta politseisse avalduse esitas, öeldes et poiss peidab oma korvpalli trennikotis narkootilisi aineid, ta võeti vahi alla ja ta vanemad said ta kautsioni vastu vabaks, praeguseks õpib ta kuskil äärelinna ranges erakoolis.
Mu ema on seitsmendat kuud rase, tüdrukud sünnivad paari kuu pärast ja keldrikorrus on meil peaaegu et valmis ehitatud, ilmselt olen mina see, kes sinna sisse kolib, sest arvatavasti oleks parem kui beebid ikkagi emme ja issi lähedal on.

Mu elu oli paika tiksunud, vähemalt nii ma arvasin, kuni 26. Novembri keskööni, mil kõik läks nii, nagu poleks pidanud, kõik läks taas allamäge.
Ma ärkasin sügavast unest, kuna mu telefon vibreeris mu padja all, kui ekraanil vilkus nimi Ethan, ei suutnud ma otsustada, kas vastata või mitte. Ma riskisin ja tõmbasin pöidlaga üle ekraani.

"Jah?"

"Lara, kas sa kuulaksid mu ära,"

"Ma arvan, et praegu pole veel õige aeg, me mõlemad vajame aega."

"Mul pole enam aega, kuula mind ära," pomises ta ja luristas nina " Kuula, ma pole sind suutnud kunagi teha nii õnnelikuks, kui tema, ma nägin teid paari päeva eest vanalinnas, sa naeratasid, te hoidsite käest kinni, su silmad särasid.. Ma ei suuda sind kunagi nii õnnelikuks teha, aga tema suudab ja ma olen talle selle eest meeletult tänulik. Sa päästsid mu Lara, ma olin suremas, sa andsid mulle veel mõned kuud elada, aitäh sulle, kaunitar.." ta nuuksatas.

"Ethan, ära palun nuta, kus sa oled, ma tulen sinna, räägime.." pomisesin ja ajasin end voodist püsti, ma otsisin kapist tressid ja viskasin need voodile.

"Eiei, seda pole vaja, lihtsalt kuula mind, mäletad, kui meie, sina ja mina istusime tol ööl selle vana maasturi kastis, sa jõid oma esimest siidrit, ma rääkisisn sulle tähtedest ja sellest et ka mina olen kunagi üks neist, mäletad? See hetk on nüüd käes... Ma ei taha et sa tunneks end süüdi, see pole kuidagi sinuga seotud," pomises ta nutuselt ..

"Palun lõpeta see jutt, kõik saab korda, ütle mulle kus sa oled?" ütlesin närviliselt, mu käed värisesid, kui üritasin oma tressipluusi lukku kinni tõmmata.

"Ma olen lihtsalt liiga sügavale põhja vajunud, mind ei aita enam miki," pomises ta.

"ETHAN!?" ma peaaegu et röögatasin paanikast, mu silmadesse tekkisid pisarad, kui sain aru, mida ta teha kavatseb.

"Tšš, sa oled õnnelik ja see on ainus mis loeb, ma armastan sind Lara, aitäh, et sa mu päästsid.." pomises ta. Ma surusin silmad kinni ja laskusin põlvili hoides telefoni kõrva ääres, järdku kõlas vali lask, mis mu kõrvu lõi ja mi pea pinisema pani, telefon mu käes libises vaibale ja edasine oöi justkui aegluubis. Ma karjusin valjult Ethani nime, ma surusin kõrvad kinni ja vajusin aeglaselt pikali, silme eest läks mustaks . mu peas kumisesid ethani viimased sõnad "aitäh, et sa mu päästsid." ei ethan, sina päästsid minu.

_____
Ja ka see raamat leidis oma kauaoodatud ja planeeritud lõpu, jagage arvamusi!