Taeva sinas

Epiloog

Helloo!
Lugesin ise seda raamatut ja jõudsin järeldusele et ma ikkagi tahan sellise väikse tekstikese siia lõppu teha. Miks just Mary vaatenurk. Seda ma ei teagi. Aga hope you Enjoy! :)

Ethani matustest oli möödas kuu. Kuu aega. Kõige suuremas leinas oli ilmselt Scott. Mul oli temast kahju. Vaatamata kõigele armastasin ma teda kunagi liialt, et teda nüüd kannatamas näha.
Lara, ta pole siiani sellest toibunud, keegi pole. Ajalehed pasundasid sellest veel nädalaid peale Ethani enesetappu. "Laulja, kes end tappis" kas pole vaimukas, loodi isegi lugusid, sisuga, et poiss tahtis peale surma kuulsaks saada. Nõme.
Lara kõrval on Derek, ta üritab talle toeks olla, tänu temale ongi Lara hullemast leinast välja tulnud.
Laral sündis kaks imearmsat õde. Abby ja Angel, mulle meenutavad nad pigem kuradit ja inglit. Abby on juba paarinädalaselt tõeline paharett.
Ma tunnen end hästi. Kui välja arvata väiksemad detailid. Derrickiga pole ma enam koos. See asi ei pidanudki kaua kestma. See oli selge. See ei omagi tegelikult tähtsust. Ma olen viimasel ajal igapäev Scotti juures käinud. Peale kooli. Koristamas ja süüa tegemas. Ta on omadega täiesti perses. Vähe sellest et ta kaotas oma vanemad, oli ta nüüd ka vennast ilma jäänud. Tal polnud kedagi peale onu, kes ka väga harva Austraalias viibis. 
Kuidas ma end tunnen? Ma ei teagi. Igakord käib südamest läbi terav valu kui raadiost mõni meie laul. Oli vist eelmine kolmapäev, kui me Laraga koos Melbourne'i sõitsime. Kohalik raadiojaam mängis The Melspi "never wanted to go'd" . Sõbranna silmist voolasid pisarad ja ka mina ei suutnud neid tagasi hoida. Seejuures me ei rääkinud sellest midagi. Pühkisime laulu lõppedes oma pisarad ja elu läks edasi.
Matused olid sünged. Mina, Lara, Scott ja Parker saime võimaluse rääkida, kui Ethani lähedaseimad sõbrad. Me ei rääkinud. Me ei suutnud. Mul on selle pärast Ethani ees häbi. Väga häbi. Kohal oli vähe rahvast, meie ja meie vanemad. Ethani onu. Paar Ethani sõpra veel, keda ma paar korda oma elus olen näinud. See muutis meid jälle lähedasemaks. Meid kõiki. See et Ethanit pole enam. Me saame iga laupäeva pärastlõunal kokku ja veedame aega nagu varem, koos Ethaniga, me mängime pilli, naerame laulame. Me kõik teame, et midagi on puudu, et keegi on puudu. Aga me oleme õppinud. Me teame, et ta on südames meiega.