Ma astusin võimalikult kiiresti liftist välja, kui see lõpuks korda saadi. Ethan oli tihedalt minu kannul, kui ma Scotti juurde kõndisin. Scott vaatad mind kurvameelselt ja noogutas vaevumärgatavalt.
"Kas lähme?" küsis Scott ja vaatas meile otsa.
"Miks sa mulle ei öelnud, et ta siin on?!" kargas Ethan Scottile kaela.
"Polnud minu asi, seda öelda." Vastas ta rahulikult, kuid Ethani pilgust õhkus kõike muud kui rahulikku meeleolu.
"Ethan, rahune maha.." Ohkasin, ma tahtsin ühel hetkel teda tugevalt näkku lüüa, teisel hetkel meenusid mulle tema pehmed suudlused ja hellad kallistused, mida ma nii väga igatsenud olen.
"Sa tuled mulle moraali lugema, sa tuled mulle midagi ütlema," ütles ta ja ma nägin kuidas viha ta silmades teda aina enam üles keerab. Ta rõhutas mõlemal korral sõna mulle.
"Rahu, vennas.." patsutas Scott talle õlale.
Ethan ohkas sügavalt ja Tõmbas kätega läbi tumeda juuksepahmaka.
"Ma tahan sinuga rääkida." ütles Ethan ja vaatas mulle otsa.
"Ma ei tea, kas ma tahan."
"Mina tahan, kas sa ei saa aru, ma olin kaks kuud ära, ma tulen tagasi ja Türa, kelle ma siit leian, sinu ja sa käitud minuga nagu ma oleks sulle juhututtav?! " ütlesin ta ja närvilisus ta hääles tõusis veel enam.
"Ethan!" üritas Scott teda mõistusele tuua.
"Lihtsalt viige mind koju.." pomisesin ja pööritasin silmi.
Ethan vaikis. Scott vaid noogutas ja me hakkasime välja kõndima. Ma istusin tagaistmele ja ohkasin kui Ethan end ka tagaistmele istuma sättis.
Vihm hakkas järele jääma. Vaid mõned piisad potsatasid vastu autoklaasi. Me istusime kõik vaikides. Kohalik raadiojaam mängis vaikselt taustaks. Scott keeras hoovi ja ma hakkasin väljuma.
"Aitäh, Scott, ilusat õhtut." naeratasin ja lõin ukse kinni. Ma hakkasin kiirkõnnil maja poole kõndima, kui kuulsin ka teise ukse avamist. Ethan haaras mu randmest.
"Kui sa minuga ei räägi, siis ma sunnin sind." ütles ta ja hingas raskelt.
"Ära mitte üritagi," sisistasin.
"Lara, mis juhtunud on," ta pomises vaikselt ja otsis mu pilku.
"Räägi minuga!" sundis ta ja ma nõrkusin. Ma üritasin nii väga temast lahti lasta, ma üritasin, aga ma sain sellega liiga hilja hakkama.
Ma langetasin oma pea ta õlale ja lasin kogu viha ja kurbuse endast välja.
Ta pani oma käed ümber mu keha nagu tavaliselt, tema tugevad käed tundusid nii turvalised.
"Ma olen kodus, Lilleke.." ütles ta ja pani oma pea mu juustesse.
"Ma ei oodanud seda." raputasin pead.
"Meil on paljust rääkida, tahad, lähme onu juurde?" küsis ta ja ma raputasin pead.
"Ma lähen parem koju." sõnasin ja eemaldusin temast.
"Ei, ära mine, ära mine ära.." ta peaaegu, et sosistas. "Ma vajan sind praegu enam kui varem.."
"Kõik on nüüd teisiti.." pomisesin.
"Kõik on täpselt sama, me oleme koos, kõik on hästi, ma kardsin, et sa oledki läinud.."
"Ethan, ma olen edasi liikunud."
"Sa tuled minuga autosse, ma luban, et sa ei kahetse."
"Ma ei tule, ma lähen koju." pomisesin ja keerasin end ümber. Ma peaaegu et jooksin kodu poole. Ma tundsin ja kuulsin, et ta järgneb mulle, kuid ma lihtsalt ei suutnud. Kõik jamad Carlosega ja nüüd veel see.. Ma olen õnnelik, või tegelikult ma ei teagi mida ma tunnen. Ma astusin oma verandale. Kui ta mu piha ümbert kinni võttis ja mind teistpidi pööras.
"Ütle mulle, kas sa oled Parkeriga?" ta hingeldas "Vasta mulle.."
"Ma ei ole Parkeriga," pomisesin "Ma olen kellegi teisega," ta pilk läks täis viha.
"Mis ta nimi on?" küsis ta, kuid suutis end vaos hoida "Ma löön ta näo üles,"
"Lõpeta, meil pole midagi tõsist, sinust on nõme arvata, et ma sinust nii lihtsalt üle sain," üritasin näida nii tundetu kui võimalik.
"Ta ei saa sind kunagi endale, sa tead seda sama hästi kui mina."
"Lõpeta.."
"Ma vihkan sind nii väga, et sa selliseks oled muutunud."
"Milliseks?!" nähvasin.
"Sa oled nii kuradi kuri ja sa polnud varem selline."
"Ma lihtsalt olen oma vigadest õppinud.."
"Meie polnud viga!" nähvas ta.
"See kõik oli puhas lollus. Sa saad isegi aru." ohkasin ja toetasin end vastu trepi käepidet
"Ole vait.." pomises ta.
"Ma ei hakka sulle valetama, ma igatsesin sind, me läksime sõpradena lahku ja ma loodan, et see jääbki nii.."
"Miks sa teed nii?!" Ta kortsutas kulmu ja astus mulle paar sammu lähemale.
"Ma lähen koju, ilusat õhtut!" sõnasin ja vajutasin ukselingi alla.
"Ma ei jäta sind enne rahule, kui sa minuga räägid, ma luban sulle." ütles ta ja tormas minema.
Ma ohkasin ja kõndisin majja.
"Lara, kallis, ulata mulle banaani.." ütles ema niipea kui mind ukseavas nägi.
BINABASA MO ANG
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
