Ma istusin Dereki haiglavoodi kõrval, kõik kasvas mul üle pea, ma tundsin end nii halvasti, kui Ethanil käed raudu pandi ja ta minema viidi, viimased kaks tundi olengi ma siin istunuf ja kahelnud selles, kus ma olema peaksin. Ma ei kujuta ette kuidas Ethan kongis hakkama saab, ta foobia ja paanikahood..
Derek magas, nad olid sunnitud talle uinutit ja valuvaigistit andma, et ta valu ei tunneks, arst ütles et ta nägu on täiesti sodi, mitte küll päris, aga siiski. Arstidel kulus ligi kolmveerand tundi, et ta nägu ära puhastada ja kinni siduda. Ümber ta pea oli seotud side, nina oli kinni teibitud ja ka kulmul ja huulel olid plaastrid. Arst ütles et vigastused pole kerged, aga haavad paranevad. Kulm vajas õmblemist, aga muidu oli olukord isegi hea.
Palatisse astus valges kitlis medõde.
"Millal ta ärkab?" küsisin ja tõmbasin käega silmad puhtaks.
"Alles tunni pärast, te võite julgelt kodus käia, teete end korda, ta on kindla valve all." naeratas õde ja ma noogutasin.
"Võibolla tõesti, peaksin ma kuskil ära käima." pomisesin ja jätsin õega head aega.
Ma sammusin mööda tänavat politsei jaoskonna poole. Õnneks asusid haigla ja jaoskond lähestikku, seega teadsin, et kui midagi on saan kohe tagasi haiglasse joosta. Ma polnud siiani Derrickile helistanud, ma ei tea, ma ei julgenud, ma tundsin end süüdi. Aga ma pidin, võtsin taskust telefoni ja valisin poisi numbri.
"Derrick?" pomisesin.
"Kuulen, Lara?" vastas ta.
"Derek on haiglas, Ethan peksis ta läbi." ohkasin.
"Mida vittu?" pomises ta "ma lährn kohe haiglasse." ta lõpetas kõne, ma panin telefoni tagasi taskusse ja kiirendasin jaoskonda nähes oma sammu.
Ma astusin suurde hoonesse sisse ja sammusin otsejoones ühe proua juurde, kes oli ilmselt valvelaua tädi, kes väljakutseid vastu võtab.
"Tere, kas ma saaks näha üht isikut?" pomisesin.
"Sellest rääkige härra Boldiga, " proua viipas laua poole, kus istus paksemat sorti mees . Ma sammusin laua poole ja mees tõusis püsti.
"Sa oled Lara, The Melsp eksole? Käisin teie esinemisel." sõnad ta ja surus mu kätt.
"Jah, tere, asi on Ethan.."
"Jah Ethan on meil ka siin," muigas ta.
"Kas ma saaksin teda kuidagi näha?"
"Ma ei tea kas ma saan seda lubada, ta on vahi all seni kuni kannatanu tunnistuse annab."
"Palun.. Mul pole palju vaja, viis-kümme minutit.." pomisesin.
"Kui ülemused kuulevad, mind lastakse lahti." ütles ta.
"Palun."
"Heaküll.." pomises mees ja köhatas "tule minu järel." vuntsidega politseitöötaja juhatas mu ethani kongi juurde. Ethan istus rauast pingi, ta verised nukid , millega ta oma pead toetas tekitasid minus külma värinaid.
"Teile on külaline." ütles mees ja noogutas mulle.
"Kui midagi on siis kutsu mind." pomises mees mulle kõrva ja ma noogutasin.
Ethan tõstis pilgu kui politseinik oli väljunud. Ma seisin liikumatult ja vaatasin teda teisel pool trelle.
"Miks sa tulid?" pomises ta viimaks ja vaatas mind põlgusega.
"Ma ei tea isegi," pomisesin ja võtsin kätega trellidest kinni. Ethan tõusis ja tegi sama.
"Anna andeks, kui ma sealt mööda sõitsin ja teda väljas nägin.." ta hingamine muutus närvilisemaks.
"Ma ei taha su selgitusi, see oli väga vale tegu, ta pole mu otsusega üldse seotud, ma ei saa aru kuidas sa kunagi ei suuda oma rusikaid paigal hoida." pomisesin "ma imestan, et sa mulle kättpidi kallale pole tulnud,"
"Kuidas sa saad nii mõelda," ha haaras mu käest mille ma koheselt ära tõmbasin.
"Ma ei tea"
"Ma ei teeks sulle kunagi haiget." pomises ta.
"Ma tean, ma lihtsalt ei suuda et sa selline oled, Afganistaan muutis sind."
"Ma tean" ütles ta.
"Ma ei tulnud siia sinu peale karjuma ja ma ei tulnud siia haletsusest, ma tulin sulle ütlema, et sa pead õppima end tagasu hoidma ja oma tegude eest vastutust kandma." ma ohkasin ja toetasin end vastu seina.
"Ma tean."
"Kui Derek süüdistuse esitab.."
"Seda ta teeb.."
"Siis sind pannakse istuma, ma loodan et see kuskile netiavarustesse ei jõua, et The melspi looja peksis ühe keskkooli õpilase läbi."
"Mind isegi ei huvitaks enam, "
"Kui ta esitab süüdistuse siis saa pead aru saama et sa oled selle ära teeninud, ma loodan sügavalt, et tal on rohkem mõistust peas ja ta ei tee seda, ma pean nüüd tõesti minema." sõnasin.
"Lara.." Ethan vaatas mind kurbade silmadega, ma raputasin pead ja väljusin kongiruumist.
Niipea kui olin väljunud hakkas mu telefon taskus vibreerima.
"Kuulen.."
"Ma jõudsin kümne minuti eest haiglasse, ta on ärkvel ja meil on vaja rääkida." sõnas Derrick .
"Ma tulen" pomisesin ja lõpetasin kõne.
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
