Ma tundsin end nii paganama halvasti kõige selle pärast mis juhtunud on. Ma istusin sinisel ootetoolil Dereki palati ees. Arst ütles, et oleks parem, kui tema juures ükshaaval käidaks. Praegu on Derrick tema juures. Ma lükkasin pea kukklasse ja sulgesin silmad, kui kuulsin, kuidas palatiuks vaikse klõpsuga lahti läks.
Derrick sulges ukse ja istus mu kõrvale.
"Politseist helistati, homme tullakse teda üle kuulama, et ta süüdistuse esitaks." ütles Derrick ja ohkas, ta käsi oli tugevalt rusikasse surutud.
"Ma ei taha, et ta süüdistuse esitaks,"
"Ethan peksis ta vaese omaks, ta peab süüdistuse esitama.."
"Ma tean, et peab, see on kõik minu süü.." ohkasin.
"Ei ole."
"Kui mind poleks, siis kõik poleks nii nagu praegu on. Ma tean mida ma räägin." ma tõusin püsti.
"Kas ma võin teda näha?" küsisin vaikselt.
"Jah," naeratas Derrick, "ma toon meile alt kohvi." ma noogutasin ja naeratasin talle.
Koputasin paar korda valgele palati uksele, mille kohal oli väike sildike numbriga '103'. Ma lükkasin ukse lahti ja panin selle enda järel kinni. Derek jälgis, kuidas ma sisenesin ja tema kõrvale toolile istusin. Ta tundus nii abitu ja mul oli valus teda nii näha.
"See on minu süü, anna andeks ." pomisesin ja asetasin oma käe õrnalt tema omale, kuid ta tõmbas oma käe alt ära.
"Mul pole sulle midagi andestada, hoia järgmine kord oma kutti keti otsas." sülgas ta.
"Me läksime lahku, alatiseks, see peatükk mu elust on läbi," ohkasin.
"Kahju."
"Kuidas sa end tunned?" küsisin ettevaatlikult.
"Mis ajast sa minu pärast muretsed.." pomises ta ja üritas oma pead tõsta, kuid oiates langetas ta pea tagasi padjale.
"Koguaeg olen muretsenud," pomisesin.
Ta köhatas ja liigutas end voodil.
"Ma ei soovi sind siia." pomises ta ja vaatas end oma valu täis silmadega.
"Luba mul jääda.." palusin ja vaatasin maha.
"Sul on parematki teha, mine Ethani juurde ," pomises ta.
"Ma tahan sinu juures olla," ütlesin kindlalt.
"Lõpeta see mõttetu valetamine ja lolli mängimine" palus Derek ja heitis mulle altkulmu pilgu .
"Ma ei saa sinust aru.."
"Ma sinust ka mitte."
"Alles mõne nädala eest oleks sa kõike teinud, et minuga koos olla, nüüd on meist justkui vihavaenlased saanud." pomisesin ja kõndisin ohates palati aknani. Ma toetasin end vastu valget aknalauda ja jäin teda vaatama.
"Sa valisid tema, mis mul enam teha oli," ohkas ta.
"Ma tegin vale otsuse."
"Siis täna ennast," ohkas ta " Enam ei anna midagi muuta, ma palun sul lahkuda."
"Tõesti tahad, et ma läheks?"
"Arst palus, et ma rahulik oleks, ma pean puhkama, kas sa oleksid nii kena ka jätaksid mind üksi?" sõnas ta kerge üleoleva tooniga, mis mu südame hetkeks võpatama pani. Ma ohkasin ja võtsin tooli kõrvalt oma koti.
"Ma tulen homme ," sõnasin
"Ära näe vaeva," sülgas ta sõnad välja, veel enne kui ma palatist välja astusin.
"Ma lähen nüüd koju,"naeratasin Derrickile.
" Kuidas läks?" naeratas noormees ja tõusis püsti.
"Halvemini vist ei saakski," naeratasin vaatamata kurbusele mida ma sügaval hingesopis tundsin.
"Pole hullu, ta on lihtsalt šokis. Seda ei saa ju pahaks panna, et ta sinuga nii käitub, sest sinu noormees ju tegi seda."
"Ma tõesti pean nüüd minema, tulen homme, tsau.." köhatasin ja keerasin Derrickile selja, ta pomises mulle veel napisõnaliselt nägemiseni ja kadus Dereki palatisse.
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
