Derek korjaski mu majade juurest peale. Me sõitsime ja jutustasime niisama. Otsustasimegi loomaaeda minna. Ilm oli ka ilusamaks läinud ja see viis mu mõtted hetkeks Carloselt ja ta värdjatelt eemale. Me kõndisime mööda loomaaia teed ja vaatasime linde, kes väikses tiigikeses ujusid. Ausalt öeldes polegi ma siin, Austraalias varem loomaaias käinud. Suvel ei tulnud sellist juhust ette. Mulle meenusid selged mälestused tivolis käigust Lucasega. Tegelikult tahtsin ma väga talle helistada, aga ma poleks kuidagi osanud seda alustada, mida ma oleks pidanud ütlema. "Andesta, et sulle ei helistanud" See oleks hale. Ma ei taha, et ta arvaks, et ma helistan talle selle pärast, et mul on teda millekski vaja. "Ma tahtsin su häält kuulda" oleks veel piinlikum. Ta ei helistanud ja ka mina mitte. Alguses oli see ilmselt sellepärast, et tahtsime üksteisele hingamisruumi jätta. Me mõlemad elasime üle lahkumineku oma "Suvearmastustest" ja me mõlemad olime liiga tülpinud ja väsinud, et muret jagada. Kuid sel ajal kui me ei suhelnud, kasvas see vahemaa liiga suureks. Ma ei tea ega oskagi talle midagi öelda, kui see hetk peaks kätte jõudma. Ma ei teagi, kuidas tal läheb või mida ta teeb. Mul on tegelikult kohutavalt kahju, et ma Parkeri ja Scottiga ka aina vähem kokku puutun. Ja seda ka ainult siis kui mul probleemid on.
"Tahad suhkruvatti?" küsis Derek ja naeratas mulle magusalt.
"Hmm, miks mitte," naeratasin.
"Mis värvi võtame? Roosa? Roheline? Sinine?"
"Vikerkaarevärviline," puristasin kokku ja Derek naeris.
"Vabandage preili, aga sellist varianti meil kahjuks pole," tegi ta madalat müüa häält ja ma kukkusin naerma.
"Roosa," sõnasin lõpuks, kui olin naeru pidama saanud.
Derek ostis meile kahepeale suhkruvati ja istus siis minu juurde valgele pingile.
"Tee suu lahti," ütles ta naeruselt ja ta näol oli armsalt naljakas ilme.
"Mis sul plaanis on?"
"tee lahti," muigas ta ja rebis suhkruvatist tüki.
Ma tegin suu lahti ja ta pistis selle mulle suhu.
"Mmm, te olete väga hea kokk, imeline liharoog," pomisesin, üritades vaimukas olla.
"Su kujutlusvõimel puuduvad piirid, noor neiu," ütles ta ja tõusis püsti. Ta ulatas mulle oma käe, mida ma alguses kahtlevalt vaatasin. Kuid siis haarasin sellest naeratades kinni ja ta aitas mu püsti.
"Kas läheks elevanditorni?" küsisin ja Derek kortsutas kulmu.
"Nagu sinna torni,kust elevante näeb," pomisesin.
"Aa," ütles ta noogutades.
"Tola," naljatasin ja müksasin teda õlga.
"kes seda ikka elevanditorniks nimetaks?" turtastas ta.
"Mina." kehitasin õlgu ja jooksin lapselikult torni poole. Derek reageeris kiirelt ja jooksis mulle järele. Ma tormasin mööda treppe torni viimasele korrusele ja upitasin end üle ääre loomi vaatama. Järsku tundsin kellegi külmi käsi ümber piha.
"Alla kukkuda ei karda," küsis Derek ja ma raputasin pead.
"Sa ju hoiad mind kinni," naeratasin.
"Tõsi," noogutas Derek ja tugevdas oma ettevaatliku haaret mu keha ümber.
"Nagu titanic," ütlesin ja ajasin oma käed laiali.
"Väga romantiline, mere lõhn, vee vulin, laeva mootor.." ütles Derek tülpinult.
"Ma tunnen ainult sõnnikut ja kuulen ainult loomade kisa," pomisesin ja lasin käed alla, ning lahkusin Dereki haardest.
Ma ei tahtnud, see arenes kiiresti. Ma hoidsin hinge kinni, et keegi mu koolist meid ei näinud, muidu on jälle alust, et mingeid jutte rääkima hakata ja Carlos saab aina motivatsiooni juurde. Ma poleks iial osanud arvata, et mul koolis nii hakkab minema. Ma arvasin et kõik on sama roosiline, nagu Londonis oli või, et kõik kohanevad minuga sama kiiresti kui Ethan ja teised seda tegid. Ei, vale arusaam, Lara.
"Sa läksid näost ära, kõik kombes?" küsis ta ja ma naeratasin ning noogutasin.
"Kõik on hästi," pomisesin võltsilt.
"Kui see on Carlose juttude pärast, siis mind ei huvita, mida ta ütleb ja sind peaks veel vähem huvitama," ütles Derek ja pani käed teksade tasku.
"Ma ei taha, et teised seda arvaks, ma pole selline," pomisesin.
"Me veedame lihtsalt aega,pealegi on kõik koolis, vaata mis kell alles on," ütles ta.
"Õigus," nõustusin temaga koheselt.
Me sammusime tornist alla ja kõndisime mööda loomaaia teed edasi kängurude juurde. Tundsin, kuidas Dereki käsi vahetevahel vastu mini kätt puutub. Ma naeratasin ja vaatasin meie käsi. Derek märkas seda ja võttis mu käest kinni, ma kohkusin ja vaatasin eemale.
Ta hakkas meie kätega edasi tagasi liigutama. Iga kord kui ma oma silmad sulgesin, nägin ma Ethani nägu. See on nagu mingi kuradi luupainaja. Ma tahan eluga edasi minna, aga niipea, kui ma seda üritan, näen ma Ethani silmi ja naeratust. Ma mäletan neid iga päevaga aina hägusemalt. Ma tahan edasi minna ja elama õppida. Ma ei taha ega jaksa oodata. Ethan on minevik.
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
