Ma istusin viimases tunnis ja klõpsutasin närviliselt pastakaga. Matemaatika on jube, eriti veel nüüd, kui ma siia kooli tulin tundub kõik raskem ja mu õpitulemused on langenud. Kell helises, ma ohkasin tüdinult ja märkisin suvaliselt vastused. Ja viskasin oma asjad kotti. Ma panin teiste järel töö õpetaja lauale ja lahkusin klassist.
"Kuidas läks?" tuli Mary mulle järele.
"Mitte just kõige paremini," pomisesin.
"Mul läks keskmiselt, äkki veab ja saan sooritatud." kehitas ta õlgu.
Me kõndisime oma kappide juurde, et ülejäänud asjad kaasa võtta ja siis koju minna. Õhtul pidi Carlose, meie klassivenna juures pidu olema ja Mary oli pähe võtnud, et me peame sinna minema. Me viskasime endale kotid selga ja lukustasime kapid. Ma kõndisin selg ees ja rääkisin Maryga.
"Mõtle järele, see on super võimalus, saad Ethani peast välja." ütles ta.
"Ma ei kuule sind" karjusin ja panin sõrmed kõrva.
"Mõtle järele, sa ei saa terve elu tema peale raisata," podises ta edasi.
"Ikka ei kuule" karjusin kõvemini.
"Mary!" ütles ta.
"Ma ei kuule," pomisesin ja põrkasin järsku kellelegi otsa.
Ma keerasin end ümber ja leidsin enda selja tagant kaks kutti. Nad olid sarnased, kuid samas mitte päris. Nad mõlemad vaatasid mind muigega. Poiss kellele ma otsa olin põrganud kergitas kulmu ja ma köhatasin piinlikult.
"Vabandust, ma ei pannud tähele," pomisesin ja vaatasin neid vabandavalt.
"Sa ei kuulnud," ütles poiss kellele ma otsa põrkasin irvitavalt.
"Vaimukas," pomisesin.
"Kas te olete siin uued?" küsis Mary ja astus neile lähemale. Ma lasin valla tüdinenud ohke ja vaatasin teda altkulmu.
"Ja, tulime Melbourne'ist," naeratas teine poiss ja demonstreeris oma säravvalget naeratust.
"Mis klass, kui võib küsida?" naeratas Mary flirtivalt.
"Lõpuklass," noogutas nüüd teine poiss ja sasis oma pähkelpruuni juuksepahmakat.
"Mina olen Mary," naeratas nüüd tüdruk ja ma tundsin et sellest midagi head ei tule. Need poisid on kuumad ja Mary on kuumade kuttide suhtes üpris nõrguke, eriti peale Scottiga lahkuminekut.
"Derrick," naeratas säravvalge naeratusega kutt.
"Ma olen Derek," naeratas teine ja kiikus jalgadel.
Mary müksas mind ja ma ohkasin.
"Lara," tutvustasin ennast.
"Ma arvan, et me peaks minema" ütlesin Maryle ja naeratasin vabandavalt poistele.
"Need olid maailma kõige kuumemad kaksikud," ohkas Mary ja tegi mulle silma.
"Sa oled rõve, ma ei saa aru, kuidas sa said nii kiiresti Scotti unustada," pomisesin.
"Ma olen leppinud, sa ei kujuta ette, kui kaua me piinlesime nende mõttetute tülide all," naeratas ta.
"Vahet pole," pomisesin endamisi.
"Sa siis tahad öelda, et nad pole hotid?" küsis Mary.
"Nad on." müksasin Maryt ja naeratasin.
"Derrick on minu," naeris ta ja kõndis edasi.
"Mul pole sõnu." ütlesin rohkem endale ja järgnesin talle.
Ma istusin kodus ja lõpetasin koduseid töid. Kell oli saamas viis, pidu hakkab kell seitse ja ma polnud veel isegi naelu seina taguda jõudnud, et fotod üles riputada ja peegel seina saada.
Ma võtsingi laualt mummulise naelakarbi ja haamri, mille olin Scottilt saanud. Ma vaatasin haamrit ja nägin alles nüüd haamri puidust käepidemesse kraabitud märki. Seal oli E.S, ilmselt tähistas see Ethanit ja Scotti. Ma naeratasin endamisi ja ma tagusin paar naela seina. Viimase naela asemel tabasin oma sõrme , vandusin, see läheb kindlasti paiste. Ma panin peegli keskele ja peegli äärde kaks pildiraami, koos kahe fotoga, üks oli minust ja Lucaselt ja teine oli meie bändist, The Melspist.
Ma jäin tulemusega rahule ja vaatasin oma punetavat sõrme.
Ma tegelikult üldse ei viitsinud täna midagi teha, ma ei viitsinud seda haamrit tagasi viia ja sinna majja viia, peost rääkimata.
Ma võtsin end siiski kokku ja tõmbasin selga suvalise dressipluuse. Ema oli tänasest koju jäänud, lapsepuhkusele, ma imestasin, et nii vara, aga ema ütles selle peale,et mida mina neist asjadest ka tean. Ma ütlesin emale, et ma käin korra väljas ja hiljem lähen peole, emale see sobis, ainus nõudmine oli, et ei alkoholile ja keskööks kodus, ma imestasin, et ema nii heldeks on muutunud, Londonis oli ta kuidagi väsinud ja tujutu. Nüüd õhkus temast seda elujõudu ja ma olin tänu beebile jäänud tahaplaanile ja mulle see isegi meeldis.
Kõndisin haamer käes poiste maja poole, või tegelikult, kas see enam nii oligi. Ma astusin ukse ette ja ohkasin. Meenusid kõik hetked. Meie tõusud ja mõõnad, ma vaatasin kahtlevalt ust, võtsin kaelast võtme ja keerasin ukse lahti. Tõmbasin selle enda järelt kinni ja vaatasin tuba, kõik oli siiani samasugune. Ma kõndisin kööki ja panin haamri lauale. Siin oli kuidagi hea olla, kodune. Ma naeratasin ja otsustasin Ethani tuba vaatama minna, lihtsalt uudishimu pärast. Ma astusin trepist alla ja nägin voodit, mis oli nii perfektselt korras, nagu poleks siin keegi kunagi lebanudki.
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
