Kogu seltskond istus taas laua taga, ema oli just magustoidu lauda toonud ja seisis nüüd püsti, et tähtsast uudisest rääkida. Ka mu isa ajas end muigel näoga püsti ja noogutas mulle kergelt, ma kergitasin kulmu ja jälgisin neid pingsalt.
"Sõbrad, tegelikult oli meil ju põhjust ka, miks me täna siin kõik koos oleme." alustas isa ja loksutas naeratades veiniklaasi oma käes.
"Jah, kõigepealt on see, et te muidugi teate, et ma olen lapseootel, seda on ju välja paista, me oleme teie eest midagi varjanud, isegi oma tütre eest.." ema naeratas mulle ja ma sattusin veel enam segadusse.
"Me saame kaksikud," naeratas isa.
"Mida?" mu silmad läksid suureks "kuidas.."
"Palju õnne, onu ja tädi," naeratas Parker ja kallistas mu vanemaid .
"Mis onu?" naljatas isa ja patsutas Parkerile õlale .
Kõik kogunesid mu vanemate ümber ja kallistasid neid. Ma olin aga üllatusest šokis, kuidas me mahume, ma olen 16 ja ma saan kaks väikest õde või venda või koguni mõlemad.
Lõpuks võtsin end kokku ja ruttasin vanemaid kallistama.
"Mis soost?" naeratasin
"Tüdrukud.." naeratas ema "Abby ja Angel.." naeratasin.
"Rohkem nagu Angel ja Devil" naersin.
"Nad pole veel sündinudki ja juba sa norid," kortsutas isa kulmu ja naeris mu üle.
"See on imeline, me peame kiiremini remonti tegema, nelja kuu pärast on mu sõsarad kohal," naeratasin.
"Just nii, ma olen nii õnnelik, meid on nüüd viis.." naeratas ta ja silitas oma kõhukest.
"Ja mul on veel üks teadaanne!" hüüatas isa, mul on au teatada, et meie firmal läheb hästi ja meil on uus osanik, kes omab 20% aktsiatest, poeg?" naeris isa ja Parker noogutas .
"Ole sama vägev ärimees, kui su isa, Daniel, ole uhke, et nii edasipüüdliku ja aruka poja kasvatanud oled.."
"Ma olen tõesti uhke, naeratas Daniel ja vaatas naeratades Victoriat."
"Laseme siis magustoidul hea maitsta," naeratas ema ja istus laua taha, sama tegi ka isa, ülejäänud õhtu möödua vaikselt jutustades ja muusikat kuulates.
Ma ärkasin telefoni helina peale, jälle. Ethan on mulle helistanud, sõnumeid saatnud, ma imestan, et ta mu ukse taha tulnud pole. See on temast isegi tegelikult arukas. Ma ei tahaks mingeid probleeme, veel vähem siin, kus mu ema on rase, tal pole draamasid vaja. Ma lükkasin kõne kinni, nagu kõik eelmised, ma lihtsalt ei teadnud veel, mida peale hakata. Paari minuti pärast helises mu telefon taas, seekord ma teadsin , et ma pean vastama, muidu ta olekski helistama jäänud.
"Ja?" pomisesin ja tõmbasin vaba käega üle näo.
"Miks sa ei vasta, ma muretsesin, mis toimub?" Ethan valas mind üle küsimustega, mis mind ennastki vaevasid ja millele ma isegi ei suutnud vastust leida.
"Ma pidin mõtlema.."
"Millest? Mida sa räägid?"
"Meist, saame täna sõõrikukohvikus kokku, me peame rääkima."
"Ma tulen sulle kaheks järgi." pomises ta .
"Ei, ma tulen ise kaheks sinna, " pomisesin ja ohkasin endamisi.
"Asi pole hea, mis juhtus?"
"Ma pean minema, Ethan, mu ema hüüab, hiljem näeme" sõnasin kiirelt ja vajutsin kõne tema vastust ootamata kinni. Miks see kõik peab nii olema. Kuhu mu tunded kadunud on, miks ma tunnen Ethani vastu igakord kui teda näen üha enam seda tunnet, mis ütleb mulle, et ma ei saa tema kõrval õnnelik olla.
Miks ma tahan ühel hetkel temast saja kilomeetri kaugusele põgeneda, teisel hetkel aga ei vaja ma muud kui tema käte vahel olemist.
Ma olen juba otsustanud ja ma olen kindel, et see on meile mõlemale ideaalne, me pole enam need kes varem, see on läinud, meie aeg on läbi ja ka Ethan peab sellest aru saama ja ma usun, et ta on võimeline alla andma, sest antud juhul on see parim mida ta teha saab, lasta lahti, minust ja sellest, mis meil oli.
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
