Taeva sinas

27.Peatükk

Pisarad olid kogu mu meigi laiali ajanud, mu põsed ja silmad olid mustaks määrdunud, inimesed vaatasid mind kui kummitust, aga antud hetkel mind ei huvitanud, mind poleks isegi huvitanud, kui Carlos mongi järjekordse sita oleks kokku keeranud, ma olin selleks jamaks juba liigagi endast väljas. Ma ostsin bussipileti ja istusin bussi, üks vanadaam võttis mu kõrval istet, ta pilk oli liigagi haletsust tulvil ja kaasatundev, et mul läks süda mahaks ja hakkas endastki hale. Ma teadsin milline ma välja võin näha, aga ma poleks elusees ennast peeglist vaadata tahtnud.

"Kas teiega on kõik hästi, vajate te abi?" küsis lokkis peaga proua ja ulatas mulle paki salfakatega. Ma tänasin teda viisakalt ja pühkisin oma silmad puhtaks, kuigi olin täiesti kindel, et see tegi asja just hullemaks.

"Mis juhtus?" küsis ta ja ma kehitasin õlgu.

"Ma ei tea, kas oleks sobilik nii võõrale kurta." surusin näole kerge naeratuse.

"Kurda, usu mind, sul läheb keegemaks ja ehk ma oskan sulle nõugi anda." naeratas ta.

"Ma jätsin oma poiss-sõbra maha, meil lihtsalt ei tule midagi välja, ta on nii raske ja armukadeda iseloomuga, sellega on raske toime tulla ja veel vähem harjuda." ohkasin "aga nüüd ta arvab, et ma tegin seda teise noormehe pärast ."

"Aga ei teinud?"

"Ma ei tea isegi enam, mu tunded on nii segased.." pomisesin.

"Ma usun, et kõige parem on, kui sa võtaksid aega endale ja mõtleks kõik uuesti läbi, kuskil vaikses kohas, looduses, usu mind, see aitab sul endas selgusele jõuda." naeratas ta.

"Minu peatus, ma pean minema, aga pea meeles, mis ma sulle ütlesin, kuula oma südamehäält." naeratas ta ja väljus bussist, ma kuulsin veel korraks ta kõrget häält kui ta bussijuhti sõidu eest tänas. Ma tundsin tõesti kergendust, võibolla on tal õigus, ehk ma peangi endale aega võtma ja mõtlema, mis ma tahan, ja mida mu süda ütleb.

Ma läksin oma peatuses maha, ilm oli pilve tõmbunud ka tuul oli jahe. Ma tõmbasin oma jakihõlmad tihedamalt oma keha vastu ja sammudin kodu poole. Kuulsin õuelt karjumist, Ethan..
Ma jooksin kiiresti majade poole, neljanda maja ees olid Ethan ja Derek, ma oöin liiga kaugel, et sõnu või laused eristada, kuid ilmselgelt oli Ethan vihahoos Derekit süüdistama tulnud.

Järgmisel hetkel nägin eemalt, kuidas Ethan Dereki liivale lükkab ja teda rusikaga peksma hakkab. Ma jooksin kiiremini kui eales varem, ma karjusin nagu segane Ethani nime, kuid ta ei teinud mind kuulmagi, Mary isa jooksis samuti nendeni ja suutis nad lahutada selleks ajaks kui ma sinna jõudsin, Ethani käed ja valge särk olid verised, kõik olid majadest väljas ja vaatasid kohkunult poiste poole. Ma jooksin Dereki kõrvale ja viskasin end põlvili ta kõrvale. Ta nägu oli täiesti väerine ja ta tundus nii abitu.

"Derek.." pomiseisn ja pisarad jooksid mööda mu põski, ma paitasin õrnalt ta pead ja vaatasin ta pilku, mis oli liikumatu nagu surnul.

"Mida sa tegid!? " karjusin ja jooksin Ethanile kallale, ta seisis nagu kinistunult ja vaatas maas lebavat Derekit ehmunult.

"Mida sa tegid, kutsuge kiirabi, kutsuge politsei, kutsuge keegi?!" röökisin ja Mary ema tormas tuppa helistama. Mary isa istus nüüd Dereki juures, ta oli poisi pea seadnud ettevaatlikult oma põlvedele ja üritas temalt mingitki märki saada, kas ta midagi aru saab.

"Ethan, sa oled julm, sa oled värdjas!" karjusin ja lajatasin talle tugeva laksu vastu põske.

"Löö veel " pomises ta , ma lõin veel ja veel ja veel, ühel hetkel ei suutnud ma enam lõpetada ja Mary isa pidi ka meid lahutama.

"Miks sa pead selline olema, vaata mida sa tegid.." ma olin endast täiesti väljas, mina olen süüdi..

"Lara, mine Dereki juurde, sina peksumees, peaksid õppima oma rusikaid paigal hoidma, ootad politseid." ütles Mary isa vihaselt.

Ma istusin Dereki juurde.

"Kas sa kuuled mind?" pomisesin ja paitasin värisevate kätega ta pead "see on minu süü" pomisesin.

"Palun anna märku, et sa kuuled mind..." pomisesin, ma andsintalle oma käe ja ta pigistas seda õrnalt, Ethan jägis mind eemalt, ta tekitas minus üha enam viha, sellised teod ei vii kuskile.