Ma seisin oma kapi ees ja otsisin emakeele õpikut. Ma ohkasin ja taganesin kapist, et seda kaugemalt selgema pilguga vaadata. Kuid järsku löödi mu kapiuks mu nina all kinni ja mu ette ilmus Carlos.
"Kuidas läheb, linnuke?"
Juba nädal on ta mind mõnitanud ja ma olen selle ära kannatanud. Derek üritas mind igati lohutada, ta üritas aidata, aga kuna ta tunnid on enamasti üldse teises tiivas, siis me puutusimegi vähe kokku.
"Carlos, jäta mind rahule, kas sa juba ära ei väsi või?" turtastasin.
"Mis sul selle Derekiga on?" küsis ta "Järjekordne värske lihatükk mille kallal maiustada või?" nüüd oli see siis käes.
"Kas sa oled kade või?" küsisin endalegi ootamatu hääletooniga.
"Sa tõstad minu peale häält? Oi, Larakene, see oli küll halb otsus." ütles ta ja näris nätsu, toetades end vastu mu kappi.
"Keri persse, miks sa pead selline olema?!" ütlesin närviliselt ja teenisin meist mööduvate õpilaste pilgud. Kell oli veel vähe ja koridor oli praktiliselt tühi.
"Sa hoia oma suu kinni, kui sa ei taha, et sinuga midagi kogemata juhtuks," sõnas ta ja seisis mu ette. Vaatamata sellele, et me ühes klassis käime, oli ta minust suurem ja vanem. Ta on klassi kordama jäänud ja õpetajad heidavad seda talle pidevalt ette, seostades seda probleemi tema halva iseloomuga.
"Miks sa pead mulle sitta keerama, mida ma valesti olen teinud. Ma üritan igati teie seltskonda sulanduda, aga ükski teist ei salli mind, mida ma valesti teen?" olin murdumise äärel, kuid viha minu ees seisva muigava noormehe vastu oli liiga suur, et ükski pisar suudaks mu silmadest välja voolata.
"Ära hala." ütles ta ja toetas end vastu kappi. Ta pani käed rinnal vaheti ja vaatas mind altkulmu.
"Mida ma tegema pean, et sa mu rahule jätaksid, Mh?" küsisin hambaid kokku surudes.
"Mitte veel, linnuke, mitte veel.." ütles ta ja lõi jalaga vastu mu kappi. Ta eemaldus minust üleoleva muigega ja ma sulgesin silmad ning andsin endale paar sekundit rahunemiseks.
Märkasin kooli saabuvaid kutte, kes mulle juba eemalt naeratasid. Derek kõndis minuni ja pani mulle käe ümber selja.
"Hommikust, sa oled näost ära?"
"elasin üle just kõige ebameeldivama vestluse Carlosega." pomisesin.
"Tahad ma räägin temaga, nagu mees mehega," naeratas Derek mulle lohutavalt ja surus mu otsaette suudluse.
Mina ja Derek oleme viimased nädal aega sebinud. Mul on temaga hea ja ma avastan end aeglaselt armumas. Me pole küll suhte teemat üles võtnud, kuid need väiksed amelemised ja suudlused, mis viimasel nädalal aset on leidnud, räägivad enda eest.
"Ma arvan, et äkki ta rahuneb," pomisesin.
"Ma ei taha, et ta sinuga nii käituks."
"See on sinust armas, aga.." Ohkasin ja tegin oma kapi uuesti lahti, et sealt õpikut edasi otsida. Pika vaikimise ja otsimise tagajärjel leiangi emakeele õpiku ja panen selle kotti.
"Agaaa.." venitas Derek "Ma ei lase ju ometi mingil värdjal oma tüdruku elu putsi keerata," ütles ta ja sellist sõnavara ja närvilisust nägin temas esimest korda.
"Ota mis sa just ütlesid?" kortsutasin naeruselt kulmu.
"Kuulsid küll." naeratas ta ja surus mu suule kerge suudluse ja hakkas lahkuma, kui ma ta randmest haarasin.
"Ütle seda uuesti," pomisesin ja Derek muigas.
"Minu tüdruk.." ütles ta ja ma naeratasin.
"Näeme peale tunde, kooli ees, viin su sööma, eks?" naeratas ta ja ma noogutasin.
"Teeme nii," pomisesin ja kuulsin kuidas koolikell helisema hakkas. Ma sättisin kotti oma õlal ja tammusin ühel kohal, imestades, et Mary nii kauaks õpetaja Stilinski kabinetti jääb.
Kui ta lõpuks tuleb, hingan kergendatult ja me tormame mõlemad klassi. Õnneks pole õpetaja veel tulnud. Me saame terve klassi, kaasaarvatud Carlose, pilkude osaliseks, kuid ei tee sellest välja ja istume oma kahesesse pinki.
"Kus sa nii kaua olid?" sosistasin viimaks, kui õpetaja end tahvli poole keeras.
"Stilinski rääkis, et nad korraldavad mingi kooli ürituse ja tahtis, et ma esineks, ta kuulis, et me tegime suvel bändi ja ma ei tea," pomises ta.
"See oleks lahe ju," sosistasin talle vastu, kui õpetaja rusikaga vastu lauda lõi. Ma tardusin kohale, nagu ma ei teaks asjast midagi.
"Palun vaikust!" pinises ta ja ma pööritasin silmi.
Tunnid lõppesid üllatavalt kiiresti. Ma olin lõpuks õnnelik, kui sain koolist välja astuda ja nägin tuttavat kogu musta auto najale toetamas. Ma läksin kergel jooksusammul temani ja pugesin ta embusesse.
"Kuidas siis läks?" küsis ta ja ma kehitasin õlgu.
"Tunnid polnud just minu rida, aga Carlosest ja ta kambast sain rahu," ohkasin.
"Seegi hea, äkki ma siiski peaks.." katkestasin teda, see rääkimine võib asjad vaid hullemaks muuta.
"Ära parem räägi temaga." ütlesin ja Derek austas mu otsust ega hakanud vastu vaidlema. Ta avas mulle kuninglikult autoukse ja kõndis teisele poole autot, et ise masinasse istuda.
Ta naeratas mulle veel enne kui auto käivitas ja autos valitseva vaikuse summutamiseks muusika taustaks mängima pani.
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
