"Sina ja koolis?" astus Derek minu juurde ja ma vaatasin teda altkulmu.
"Kui ma juhuslikult sind ei suudelnud, me ei olnud vahekorras ja me ei teinud midagi muud, siis sul pole põhjust minuga rääkida,et ma vabandust paluks või midagi, mul nii kopp ees sellest," pomisesin.
"Ma tõin su koju," ütles ta ja ma kergitasin kulme.
"Sina, ei, Parker tõi," Ma lõin kapiukse kinni ja keerasin selle lukku.
"Sa ei mäleta tõesti midagi?" turtastas ta.
"Kui ma Carlost näen siis ma ei kujuta ette, mis ma temaga teen," ohkasin sügavalt.
"Ta juba sai ja küllaga"
"Kui sa suud kinni ei pane, siis ma lajatan sulle ka," pomisesin omaette.
"Sina peaks üldse vait olema, mina ei tunginud su koju sisse, eks?" küsis ta.
"Haha, väga naljakas, mõne kuu eest oli see samahea kui minu kodu,"
"Kui sa tahtsid end õigustada, siis see polnud küll parim ettekääne."
"Ja kui sa üritad minuga vestelda, siis ei, see pole hea mõte,"
"Vaata neid," pomises Derek ja näitas kappide poole, kus Mary ja Derrick lõbusalt aega veetsid. "Kas sa pole kade?"
"Sugugi mitte," turtastasin. Derek võttis mu nahktagi hõlmast kinni ja mängis sellega.
"Aga mis oleks kui meie?" küsis ta.
"Sa teed nalja," Ma hakkasin naerma "Ei, seda ei juhtu, appi, ma parem lähen,"
Ma sättisin kotti, mis mu õlal rippus ja sammusin matemaatika klassi poole. Ma otsisin Carlost, käies silmadega üle kogu koridori, kui ma teda viimaks nägin, ta huul oli lõhki ja silm sinine, võisin rahule jääda. Ma kõndisin temani, ta naeratas mulle üleolevalt ja uhkelt, pannes mu ahastusest ohkama. Ta vaatas mind vastikul irvel.
"Sa oled värdjas," sisistasin talle näkku ja surusin oma nimetissõrme talle vastu rinda.
"Sa meeldid mulle vihasena, kullake," naeris ta ja Josh temaga kaasa.
Ma ei suutnud ennast taltsutada, ma tõstsin oma parema käe ja lajatasin talle kõigest väest vastu põske, mis vaid mõne sekundiga punaseks värvus.
"Libu!" röögatas ta.
"Kui sa veel midagi sellist teed, siis sa oled surnud, ma luban," pomisesin ja hakkasin klassi kõndima, kui tema rõvedust tekitav hääl mu kõrvu kostus.
"Kutsud oma mehekarja kohale või? Mis ta nimi nüüd oligi, Parker, Scott või oot, äkki oli see Ethan?" irvitas ta.
Mu silmadesse tungisid vägisi pisarad ja kurku klomp, kuid ma neelasin selle märkuse alla.
"Sa ei võta ta nime suu sissegi," sisistasin vaikselt.
"Lits," pomises Carlos. Ma ei teinud sellest välja, kuid tundsin end väga puudutatuna. Kuidas saab mind nii nimetada, kui ma olen terve oma elu jooksul ainult ühte kutti armastanud, mis faking õigusega.
Ma kõndisin klassi ja panin oma asjad lauale. Vaatasin kuidas Mary klassi tormas ja midagi jutustas, kuid ma ei teinud kuulmagi, mu mõtted olid mujal. Mul oli nii kopp ees, et kõik teadsid minust rohkem kui mina ise. Ma olen viimasel ajal nii pinges ja koguaeg endast väljas ja väsinud, aga kedagi ei huvita. Iga nurga pealt tuleb solvanguid. Ma tean, et on aeg minevikust täielikult lahti lasta, ma ei saa oma elu kulutada möödunule.
Kõndisin koolist koju, Ema oli läinud kuskile beebide koolitusele. Emade jooga ja mida iganes. Mul polnud selle vastu midagi. Saingi hetkeks rahu ja vaikust. Ma astusin oma tuppa, viskasin koti nurka ja istusin peegli ette. Võtsin tagi seljast ja viskasin selle voodile. Ma märkasin kaelas vana võtit. Ma näperdasin seda oma sõrmedega ja siis rebisin selle oma kaelast. See on läbi, ma ei vaja seda enam. Ma viskasin selle kõige alumisse sahtlisse ja hingasin sügavalt sisse ja välja. Ma olin otsustanud, ei mingit Ethanit ega Parkerit, ma lähen eluga lihtsalt edasi.
Mary läks Derricki juurde. Ma ei saagi täpselt aru, mis neil toimub. Ma loodan, et ei midagi tõsist, sest ei. Minu arvates on just Scott ja Mary see õige. Ma lebasin voodil ja vaatasin lakke, mul oli igav, tohutult.
Ma võtsin oma tähtsamad asjad ja läksin neljanda poole. Ma koputasin kaks korda uksele, kui Derek avama tuli.
"Ou, meil tuli seltskonda," hüüdis Derek ja lasi mind sisse.
"Tsau," hüüdis Mary ja lehvitas mulle.
"Tsau jah," pomisesin "Mis teete?"
"Vaatame telekat," vastas Derrick
"Lahe,"
"Tule ka siia!" ütles Derek ja ma järgnesin talle.
"Teil on siin jahe, kas te kütate ikka ka?" küsisin ja vaatasin poisse.
"Vahel ikka, aga praegu pole küttepuid," ütles Derrick ja vahetas kanalit.
"Kui sul väga külm on siis sa võid mu kaissu pugeda," naeratas Derek.
"Ma arvan, et mul on soe," ohkasin ja pöörasin pilgu telekale.
"Sa oled üks igavene toriseja," naljatas Derek ja ma naeratasin talle.
"Seda minagi, koguaeg." ütles Mary targutavalt ja ma turtastasin.
"Muidugi muidugi."
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
