"Sa oled nii loll, Ethan.." ohkasin.
"Muidugi, Mina olen loll." Ütles ta ja jõi seejärel lonksu oma mahlast.
"Hakkab jälle pihta, eks?" Ütlesin ja kortsutasin kulmu.
"Mis hakkab jälle pihta, sina lakud võõraid mehi." Ütles ta vihaselt ja mu silmad läksid suureks.
"Kuidas sa võid üldse nii arvata, ma jagasin sinuga just oma elu kõige intiimsemat ööd ja sa käitud minuga nagu ma oleks mingi lits." Sisistasin ja hoidsin pisaraid tagasi.
"Ma ei ole sind litsiks nimetanud.." ütles ta.
"Mulle jääb selline mulje." Ohkasin "Ma ei taha, et kõik oleks nii, nagu enne seda, kui sa ära läksid, ma vihkan seda, et sa oled nii armukade ja tekitad nii mõtetuid tülisid, aina uuesti ja uuesti." Tõusin püsti ja sama tegi ka Ethan.
"Sa tahad öelda, et mina olen kõiges süüdi, et mina olen süüdi kõigis meie tülides, mina olen süüdi, et minu postkastis on ümbrik sellise fotoga?" Ta hingamine kiirenes ja ta muutus närviliseks.
"Tahad või?"
"Rahune maha, muidu sul tuleb hoog.." üritasin rahulikuks jääda.
"Türa kas sa tahad öelda, et mina olen süüdi, et mu vanemad surid, et ma olen süüdi, et mul see faking vähk oli, et ma sinna Afganistaani ronisin, et mu tervis ja psüühika selle pärast jälle totaalselt putsis on, kas ma olen süüdi meie kõigis probleemides, kas ma olen süüdi, et sündisin, et sinusse armusin.." ta hingamine kiirenes veelgi.
"Kas ma olen süüdi, et mu relvavend suri.."
"Ethan, ma pole öelnud, et sa milleski süüdi oled." Ohkasin ja kõndisin talle lähemale. Panin oma käed ümber ta kaela ja silitasin ta pead.
"Ma armastan sind." Ohkasin "See pilt, Carlos suudles mind vägisi ja lasi seda teistel pildistada. Kas mõistad?" Rääkisin vaikselt ja rahulikult. Ethan ei pannud siiani oma käsi ümber minu, kuid tundsin kuidas ta pinges keha minu vastas järkjärgult lõtvus.
"Ma armastan sind väga, ma igatsesin sind nii väga, sa pole milleski süüdi, kõige vähem selles, et sa minusse armusid, see oli kõige parem asi, mida sa teha said." Ohkasin.
Ethan pani õrnalt oma käed ümber mu keha ja ma naeratasin.
"Anna andeks, mu peas pole kõik korras, ma pean arstile minema." Ohkas ta ja surus oma pea mu juustesse.
"Ma võin sinuga kaasa tulla, ainult ütle ja ma tulen." Sosistasin ja paitasin õrnalt ta juukseid.
"Aga see värdjas saab peksa, ma ei saa lasta sind nii kohelda.." pomises ta ja ma puudutasin õrnalt oma huultega ta kaela.
"Kõik on korras, ma saan hakkama," pomisesin ja suudlesin teda.
"Sa oled minu jaoks liiga hea.." sõnas Ethan ja kinkis mulle suudluse otsaesisele.
"Sööme?" Küsis ta ja ma kehitasin õlgu.
"Tegelikult mul polegi enam isu.."
"Ma tegin suure vaevaga, palun, natukene, eks." Ta lõikas tüki munast ja peekonist ning pistis mulle suhu.
Ma naeratasin.
"Tegelikult ma peaks koolis olema." Pomisesin.
"Sööd ja ma viskan su ära, sobib?"
"Ma ei tea, kas ma tahangi oma nägu seal näidata." Ohkasin.
"Tahad ma räägin selle Carlosega."
"Ei, asi pole temas, ma muretsen rohkem Dereki pärast. Ta suhtleb valede inimestega, ilmselt selleks, et mulle kätte maksta, ma tegin talle haiget.." sõnasin.
"Ta tundub tore kutt, peaks tuttavaks saama.." ütles ta norivalt.
"Lõpeta, ta ei vääri seda, mida ma talle tegin, ta oli mu kõrval kui sind polnud, mõistad?" Küsisin.
"Kas sa oled temasse armunud?" Küsis Ethan ja ma naeratasin
"Seda mitte, ma lihtsalt pean teda kalliks, ta on mulle asendanud Lucase, ma igatsen teda.."
"Ma saan aru." Naeraras Ethan ja pistis kahvli suhu.
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
