Me tõmbasime kapuutsid pähe ja tormasime läbi libedat teed, peksleva vihma all keskusesse. Mu juustelt tilkus vett, vaatamata kapuutsile oli mõni salk ikka märjaks saanud. Ka Derek polnud vihmast puutumata jäänud. Ta pruunid juuksed tundusid veel tumedamad, peaaegu,et mustad. Ta lükkas minu eeskujul kapuutsi peast ja tõmbas käega läbi juuste. Ma naeratasin talle ja me kõndisime koos putka poole, kust kindlasti midagi head juua osta sai. Derek tellis mulle kuuma kakao, endale kohvi ja vaatamata mu pingutustele üritada ise maksta jäi ta siiski enda juurde ja ulatas müüjale paar rahatähte.
Me sättisime end ühele pingile istuma. Ma tõmbasin jakiluku lahti ja Derek ulatas mulle naeratusega kuuma topsi. Ma tänasin teda ja panin oma huuled topsile, kui kuulsin kedagi end hüüdmas. Ma tõusin püsti, kui nägin eemal Scotti. Ma rüüpasin kuuma kakaod, mis olemise kohe soojemaks tegi.
"Tere, Scott," naeratasin talle, kui ta kiiresti minuni tuli ja mu randmest haaras.
"Mis on?" pomisesin ja kortsutasin kulmu. Derek tõusis püsti ja ma ulatasin talle oma topsi ja saatsin kõik -on-korras pilgu.
"Mul on vaja sinuga rääkida," ütles ta ja rebis mind Derekist eemale.
"Oled kombes?" Küsisin ja ta kehitas närviliselt õlgu.
"Ta tuli pärastlõunal!" ütles ta ja tõmbas närviliselt käega üle näo.
"Kes?" ma ei mõistnud, millest ta räägib.
"Ethan tuli tagasi, ma ei teadnud sellest midagi, aga ta lihtsalt ilmus mu onu ukse taha," ütles ta ja ma tundsin kerget pearinglust, nii et pidin Scotti õlast kinni haarama.
"Ma helistasin sulle, aga kõned läksid kõneposti," sõnas ta.
"Kas ta teab, et ma olen siin?" pomisesin, kui lõpuks tasakaalu saavutasin.
"Ei.." Ma ohkasin kergendatult "Aga ta on siin, kaubanduskeskuses." ütles ta ja mu suu vajus lahti.
"Ma.." pomisesin ma ei teadnud mida öelda. Mul oli suur tahtmine lihtsalt sealt välja joosta. Kasvõi tormi kätte. Ma polnud kordagi sellele mõelda saanud, et mis siis saab, kui ta tagasi tuleb. Ma valetasin talle, et ma lahkun. Kui ta mind näeb, väriseb kõik jälle kokku. Mul hakkas just hästi minema, ma suutsin just temast lõplikult lahti öelda.
"Mida sa teed?" küsisin Scott ja vaatas närviliselt ümberringi.
"Ma ei tea, ma ei taha teda näha, ma pean ära minema.. Ma ei taha et ta teaks, et ma siia jäin, eks?" ma hammustasin keelde. Scott noogutas.
"Ta läks kolmandale korrusele," ohkas Scott.
"Aitäh sulle," pomisesin kiiresti ja jooksin lifti poole. Ma olin teisel korrusel, kõik, mis ma tegema pidin oli võimalikult kiiresti siit kadumine. Ma kuulsin Dereki mu nime hüüdmas, kuid ma ei vaadanud tagasi. Ma jooksin liftini ja vajutasin närviliselt nuppu, lootes, et see kiirendab lifti liikumist. Närvilised sekundid möödusid. Mu pea kajas. Ma ei suutnud selgelt mõelda. Kõlaritest kostus katkendlikult ilmahoiatus.
"Elektrikatkestused tuhandeis kodudes, torm on murdnud..." kuulsin, kui lifti üks avanes. Ma tormasin sisse ja vajutasin närviliselt nuppu nr 1. Lifti uksed sulgusid ja ma keerasin end kergendatult ohates ümber. Alles nüüd nägin enda selja taga veel kahte inimest. Hetkeks vilgatas liftivalgustus, kuid ma teadsin, et mu silmad ei olnud mind petnud. Ühes liftinurgas seisis umbes 15.aastane noormees. Ta näris närimiskummi ja tal olid kõrvaklapid peas. Kui ma pilgu teise nurka suunasin, nägin ma teda. Ta pilk oli pööratud telefoni, mida ta kiivalt oma pihus hoidis. Ma tahtsin nii väga ringi pöörata ja teeselda, et see on uni, kuid ma ei suutnud, see kõik käis nii kiiresti. Ma seisin ja vaatasin teda. Ta silmad olid kergelt kottis, ta juuksed olid armsalt sassis ja kindlasti pikemaks kasvanud. Tal oli õrnalt märgatav vunts ja habe. Ta pistis telefoni tasku ja vaatas ohates lakke. Siis pööras ta pilgu otseks ja ta pilk oli sama kohkunud kui minu oma.
"Lara?" ütles ta.
Järsku käis kõva sumin ja lift peatus kolksatusega. Teismeline võttis klapid peast ja vaatas ringi.
"Mida vittu?" demonstreeris ta oma sõnaoskust.
Ethan neelatas ja ma nägin ta pilgust, et see pole minu pärast. Ta vaatas närviliselt ruumis ringi ja ta hingamine muutus raskeks. Ta silmadesse valgus hirm ja viha. Ta jooksis lifti ukseni ja üritas seda lahti rebida. Ma vaatasin teda kohkunult. Ta tormas lifti ühest nurgast teise ja tagus seinu hullumeelselt kätega.
"Laske mind välja!" Karjus ta. Ta vajus lifti nurka. Tõmbas end kägarasse ja hoidis käega kõrvadest.
"Ei!" Karjus ta.
"Mis tal viga on?" küsis kutt. Ma vaatasin teda suurte silmadega.
"Ürita kuidagi kellegagi ühendust saada, et me saaks teada anda, et me oleme siin.." pomisesin. Ta noogutas ja hakkas uurima plakatit, mis juhendas, kuidas hädaolukorras võtta keskuse juhataja ja meeskonnaga ühendust.
"Ethan!" pomisesin. Ta hoidis kõrvadest ja peaaegu et nuttis.
"Ethan!" Karjusin kõvemini ja võtsin ta õlgadest kinni. Ta surus silmad kinni ja oli nagu laps.
"Ethan!!!" Ma lausa röökisin. Ta avas silmad ja vaatas mind.
"Mine ära, mine ära," mõmises ta. Ta laup oli higine ja silmad punased.
"Ethan, ma olen siin, rahune.." ütlesin rahustavalt ja istusin ta kõrvale. Ta hingamine oli katkendlik ja raske.
Ta neelatas ja üritas enda hingamist korda saada.
"Mu teksade taskus, paremal.." pomises ta ja ma tõmbasin sealt välja topsiku tablettidega.
Ta rebis selle mult ja pani värisevate kätega endale kaks tabletti suhu ja neelas need kuivalt alla.
"Ja, tere, me oleme liftis kinni," rääkis noormees nuppu all hoides
"Mis number lift?" küsis kareda häälega mees vastu.
Ma ei pööranud rohkem sellele tähelepanu. Jälgisin Ethanit, kes tundus rahunevat. Ta hingamine muutus aeglasemaks ja korrapärasemaks. Ma ohkasin ja pühkisin käeseljaga oma lauba kuivaks. Mis Kurat siin toimub. Ma mäletan seda liiga selgelt, isa sõnu: "Afganistaanist ei tule mehed tagasi sellisena, nagu nad sinna läksid."
_____
Vastas ootustele? ;)
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
