Sammusime Maryga koolimajja. Ta üritas end kurssi viia kõigega, mis toimunud on.
"Et siis Ethan on tagasi?" küsis ta juba mitmendat korda ja ma noogutasin.
"Miks te ei lepi? Sa oled idioot või?" turtastas Mary ja ma ohkasin sügavalt.
"Derek on tore ja ma ei tea.."
"Ethan on kindlasti sulle parem kui Derek, Sorry, aga nii on." ütles ta.
Kooli ette jõudes peatus Mary ja ta suu vajus lahti.
Ma vaatasin teda ja kortsutasin kulmu.
"Okei, ma usun, ta on tagasi, ta on palju mehelikum.." ütles ta ja ma krimpsutasin nina
"Kuidas sa..? " küsisin kui ta oma käega parkla poole viitas. Ethan seisis tuttava auto najal ja ma surusin hetkeks silmad kinni, kuid taipasin siis, et ta ei jäta mind tõesti rahule. Ma ohkasin ja tormasin kooli.
"Mida sa teed, kas sa ei näe, et ta on väljas?!" ütles Mary mulle järele tormates.
"Ma ei taha teda näha." sõnasin.
"Sa oled võimatu." urises Mary ja ma tormasin tema juurest ära. Järsku tormasin ma kellegile otsa.
Ma tõstsin pilgu ja nägin Carlost.
"Mida sa teed? Vaata kuhu sa tuled." ütles ta ja ma neelatasin.
Üritasin temast mööduda, kuid ta blokeeris tee.
"Lase mind mööda, värdjas.." pomisesin ja ta kergitas kulmu.
"Aga kui ei lase?" kergitas ta kulmu ja ma ohkasin.
"Palun, jäta mind rahule, mis kuradi kinnisidee sul on?!"
"Mul pole midagi." märkasin, kuidas Carlose sõbrad mu ümber kogunevad.
Carlos haaras mu õlgadest ja suudles mind. Ma üritasin teda eemale lükata. Tundsin kuidas keegi pildistas, välk pimestas mu silmi.
Ta eemaldus minust.
"Said?" küsis ta ja vaatad Josephile otsa. Kutt noogutas ja muigas.
"Ma vihkan sind." tõmbasin varrukaga üle huulte.
"Varsti hakkab keegi sind vihkama, kui ma selle pildi kellegile saadan.." ütles ta ja muigas rahulolevalt.
"Kas ma peaks selle saatma Derekile, Scottile, Parkerile või äkki Ethanile." arutles ta valjult. Ta sõbrad naersid ja ma otsisin paaniliselt silmadega kedagi, kes mind aidata suudaks.
"Sa ei tee seda.."
"Oi ja kuidas veel" ütles ta ja pisarad kippusid mu silmadesse.
Ma trügisin nende juurest välja, nende naer lõikas nagu nuga mulle kõrvu, kui ma koolimajast pisarates minema jooksin. Ma üritasin pisaraid tagasi hoida, kui ma läbi parkla bussipeatuse poole jooksin.
Ethan oli ikka veel siin . Ethan tuli autost välja ja seisis mu ette. Ma hüppasin talle kaela ja nuuksusin ta õla najal.
"Palun, vii mind siit ära.." nuuksusin ja ta paitas mu pead.
"Mis toimub?" küsis ta murelikult ja pani oma lõua vastu mu pead.
"Ma ei jaksa lihtsalt.." pomisesin ja istusin autosse. Ethan tegi sama. Ta käivitas mootori ja sõitis kooli juurest minema. Ma ei küsinud kordagi,kuhu me lähme, ma ei hoolinudki, ma olin nii vihane ja ma tundsin end haleda ja kaitsetuna.
Ethan peatas auto kõrge kortermaja ees. Maja oli valge ja sel oli umbes viis korrust.
"Tuled?" küsis Ethan ja ma noogutasin ja tegin oma silmad puhtaks.
Me kõndisime koos autost välja. Kõndisin Ethani järel majja. Me sõitsime liftiga viimasele korrusele ja ta juhatas mind sisse. Ma olin õnnelik, et ta ei rääkinud, see tegi enesetunde paremaks.
"Lara!" märkasin Scotti ja kõndisin ta käte vahele, kallistasin teda tugevalt.
"Mis juhtus, mis sa siin teed?"
"Carlos.." pomisesin Scottile.
"Ta pole ikka rahule jätnud?" küsis ta murelikult ja ma raputasin pead.
"Keegi mulle ka midagi räägib, mis siin toimub või?" küsis Ethan ja toetas end vastu diivanit.
"Robberts Carlos, toodab Larale paska." ütles Scott.
"Mis mõttes?" küsis ta.
"Ta segas talle mõne nädala eest midagi joogi sisse, et ta läbi tõmmata, kui Parker poleks teda läbi tagunud, siis.." lõpetas Scott.
"See pole oluline.." pomisesin.
"Ju ta siis ei saanud korralikult, ma lähen klaarin ära." ütles ta nii muuseas.
"Lõpeta ära, sul pole mingeid jamasid vaja." ütles Scott ja Ethan istus maha.
"Ma jätan teid omavahele." ütles Scott ja kadus teise tuppa. Ma istusin ettevaatlikult Ethani kõrvale. Ta vaatas mind altkulmu.
"Mis ta tegi, et sa koolist välja tormasid?"
"See pole oluline, ausalt." ohkasin ja sulgesin silmad.
"Ma pean teadma, kui keegi sind kasvõi näpuotsaga puutub.."
"Juba puutus." pomisesin. "Räägime asjad selgeks ja vaatame mis siis saab?" tegin pakkumise.
"Jah." Ethan nihutas end minu poole.
"Räägi mis sul on? Miks sa ära tulid?"
"Klaustrofoobia, paanikahood, mu relvavend sai surma.. Ma olin päev koos tema surnukehaga väikses peidikus peidus." ütles ta ja mu silmad läksid suureks.
"Ta suri mu käte vahel."
"Mul on kahju." pomisesin ja ta hammustas huulde.
"Ma ei taha haletsust, ma tahan sind.."
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
