Valed (eesti keeles - Mcfly)

1. Black Sabbath ja kaneelirullid

Esimene osa ja ma luban, et asi läheb edaspidi põnevamaks, hetkel on veel vaja sisse juhatada :)

-

Seisin bussijaamas, ootusärev ja närvis. Mu isa, keda ma tõesti täna esimest korda kohtama pidin, teatas mulle telefonitsi, et hilineb liikluse pärast umbes viis minutit.

Ma ei teadnud, kui hea idee see on, et ma nädalaks sinna pidin jääma, sest ometigi ei teadnud ma sellest mehest ega ta kodust midagi. Mulle korrutati muudkui, et kui mulle seal ei meeldi, võin iga kell ära tulla. See lohutas mind natuke.

Tegelikult kartsin ma kõige rohkem isa uut naist. Mis siis, kui ta arvab, et ma tahan isa ära võtta? Või ma ei meeldi talle just sellepärast, et ma olen oma ema, isa eelmise naisega seotud? Ma ei teadnud ju tegelikke detaile, kui julmaks see petmislugu läks ning kujutasin ette, et võibolla sõimlesid ema ja Edith omavahel, vihkasid teineteist? Teisalt võis see kõik nii delikaatselt mööduda, et nad polnud isegi suhelnud. Kokkuvõttes kartsin ma kõike. Äkki ma ei meeldi isale? Et see, milliseks ma olen kasvanud, ei lähe ta kujutlustega kokku?

Tegelikult teadis ta minust juba üsna palju. Möödunud talvel, peale seda, kui ma kirjad leidsin ja läbi lugesin, kirjutasin isegi talle vastuse, kus seletasin, miks ma temaga ühendust polnud võtnud, ning üritasin oma vastuse väga positiivselt kõlama panna. Niimoodi jäimegi kirjavahetusse, kuni ma ühel hetkel talle helistada julgesin ning peale seda suhtlesime vähemalt korra nädalas, rääkides tühjast-tähjast. Alguse poole oli see muidugi kuidagi võõras ning meie kõned jäid lühikeseks, oli palju vaikust, kuid mida aeg edasi, seda tuttavamaks me saime. Mees tundus täiesti vastupidine osadele juttudele, mis ema mulle vestnud oli, temast kui „väiklasest“ ja „enesekesksest“ inimesest.

Ühel hetkel olimegi kokku leppinud, et kuna sõit on nii pikk, pole mõtet lühiajaliselt kohtuda. Kui ma emale teatasin, et tõesti isaga kohtun, läks ta näost kahvatuks ja jäi vaikseks, kuid varsti andis siiski alla, saades vist aru, et olin peaagu täisealine ning taolisi valikuid võisin ise teha. Tema oligi põhiline, kes ütles, et kui midagi juhtub, võib mulle keset öödki järgi sõita.

Seal ma siis nüüd seisin, kaks kotti mu kõrval ning ise üsna segaduses. Oleksin võinud ju kuskile liikuda, aga mul polnud õrna aimugi, kuhu poole peaks jääma parkla, või kus iganes ta peatuda kavatses. Ma polnud oma isa küll kunagi näinud, kuid ma tundsin selgesti ära, et tegemist on just temaga, kui üks must auto peatuse ette seisma jäi. Autost väljus pruunide lühikeste juustega mees, tõesti mitte emast palju vanem. Ta kõndis minu poole ja naeratas siis. „Annie.“

„Bob?“ ütlesin kahtlevalt ega teadnud mida teha. Kätt suruda? Kallistada? Noogutada?

„Nii tore sinuga viimaks kohtuda,“ naeratas ta ikka veel. Tal olid korralikud valged hambad, seljas samuti korrektsed riided, mille järgi sain öelda, et raha tal tundus igatahes olevat. Ka auto reetis palju.

„Jah,“ naeratasin ja siis sigines meie vahele hetkeline vaikus.

„Kas ma aitan need autosse?“ ta vaatas mu kotte.

„Ma saan ise,“ noogutasin ja võtsin kotid kätte. Mees avas mulle selle peale juhi kõrvalukse.

Istusin autosse, endiselt nii närvis, et mu käed veidi värisesid ja mees lükkas mul ukse kinni. Sättisin ühe koti jalgade juurde ja väiksemat jäin süles hoidma.

Mu isa istus samuti autosse ning hakkas siis kohe sõitma. „Kas on pikk tee?“ küsisin.

„Ei ole eriti. Kümme minutit.“

Noogutasin. „Kas.. su pere teab, et ma tulen?“

„Edith teab, Tomile ma üritasin öelda, aga tal oli eile kiire. Ma mainisin seda ka varem, aga ma kahtlen, et ta eriti mäletab.“