Valed (eesti keeles - Mcfly)

8. Saatuslikud küsimused

„Esimene küsimus.. kas ma meeldin sulle?“

„Jah.“

„Miks?“

Ta kortsutas hetkeks kulmu. „Mis mõttes miks?“

„Lihtsalt põhjenda, mida sa minus näed.“

„Sa oled kuum, rõõmus ja naljakas,“ ütles ta peale veidikest mõtlemist.

„Ja mis sellest saada võiks? Sest ma lähen ülehomme ju ära.“

„Kaugsuhe?“ pakkus ta.

Raputasin pead. „Ei taha.“

„Kas see küsimus oli õigesti vastamise küsimus, küsimus ütlemaks mulle ära, või oli sellel muu põhimõte?“

„Sellel oli muu põhimõte... või tegelikult võib tõesti öelda, et õigesti vastamise küsimus.“

„Mida sa siis kuulda lootsid?“

„Et sellest võiks saada ilusad kaks allesjäänud päeva.“

„See oli tegelikult mu algne mõte, aga ma mõtlesin, et sa ei taha seda,“ ütles ta kohe.

„Hea küll,“ ohkasin. „Sinu kord siis.“

Ta ei mõelnud hetkekski: „Miks sa mul end suudelda ei lasknud?“

Muigasin. Ma ei tahtnud öelda, et lõin araks, sest äkki arvas ta siis, et olengi selline, kes lööb poiste läheduses araks ja kes ikka itsitab sõna „seks“ üle.

„Sest.. ma olen argpüks.“

„Sina? Argpüks?“

„Jah,“ muigasin.

„Eelnevatel päevadel see küll välja ei tulnud.“

„Eelnevatel päevadel ei üritanud sa mind suudelda.“

„Mis juhtuks, kui ma teeks seda praegu?“

„Suure tõenäosusega tuleks Tom koju või hakkaks mobla helisema.“

Ta naeris: „Mida?“'

„Ausalt ka, see on nii. Eile, kui sa seda teha tahtsid, tulid kutid paar sekundit hiljem ka sisse, mis oleks olnud umbes täpselt suudluse aeg. Usu mind, kui midagi sellist juhtub, siis see jääb korduma.. või olen ma lihtsalt ära neetud.“

„Neetud, jah?“ ta muigas. „Tom ei tule nii pea tagasi ja ma pean sul paluma oma telefoni hääletule seada, Barbie.“

Jäin teda lihtsalt tummalt vaatama. Teised asjad, mis kunagi hästi ei läinud, olid ettekavatsetud suudlused.

„Seda muidugi juhul, kui sa seekord ära ei pööra..“

„Tee seda,“ ütlesin vaikselt.

Dougie tõusis, kõndis minu juurde ja istus mu kõrvale. Ta vaatas mulle silma, muigas, ja nõjatus siis aeglaselt lähemale, nagu eilegi. Sulgesin oma silmad ning korrutasin endale, et ei löö enam põnnama.

Järsku aga käis pauguga välisuks ja ma avasin koheselt oma silmad, ka Dougie tõmbas end must jälle eemale. „Kas see on mingi paganama nali?“ oigas ta.

„Ma ütlesin..“ sosistasin.

„Harryl polnudki abi vaja!“ hüüdis Tom üle maja. „Kus te olete?“

Lükkasin end rohkem Dougiest eemale ja võtsin arvuti kätte. „Siin!“

Tom tuli uksest sisse ja vaatas meie poole. „Pidin teda arvutiga aitama, aga ta oli ise juba korda saanud.. õnneks helistas enne, kui ma kohale jõudsin.“