Valed (eesti keeles - Mcfly)

27. Lõpetamine

Kauaks meie koosolemisrõõmu ei jätkunud – kell üksteist pidid poisid hotellis olema ning me ei saanud sinna ööseks jääda – mänedžer keelas selle ära. Sellest oli üsna kahju, kuid mis seal ikka. Jätsime suudlusega hüvasti, algse plaani järgi siis lõpetamiseni.

„Ma saadaks su koju, aga ma ei saa.. mul on nii kahju. Tellin takso?“ rääkis Doug.

„Ei ole vaja, ma võin kõndida.“

„Kell üksteist öösel, nii paljalt? Jääb ära, Annie.“

Teadsin isegi, et mul hakkaks külm, ning samuti, et pimeduses liiguvad igasugu tegelased, aga Agnes oleks minuga, ning koos poleks see nii halb.

„Telli siis,“ ohkasin tüdinult.

„Ära mossita,“ muigas Doug. „Ma võibolla päästan su elu praegu.“ Ta võttis oma telefoni ja valis numbri.

„Agnes, me läheme taksoga,“ ütlesin tüdrukule, kes sel hetkel Tomi kallistas.

„Selge,“ ütles ta vastu ja eemaldus Tomist.

„Kolm minutit, nii et te võite vabalt alla minna,“ ütles Dougie ja järgmisel hetkel andis ta mulle viiekümneka.

„Mille jaoks?“ kortsutasin kulmu. „Mis kuradi takso sa tellisid, et nii palju vaja anda?“

„Ma tellisin ainukese, mille number mul on, ja see on juhuslikult päris kallis jah.“

„Mul pole su raha vaja,“ ulatasin selle talle tagasi.

„Annie. Võta see vastu.“

„Ei võta, see on imelik. Ega sa mu isa pole, et sa mulle raha andma peaks..“ hoidsin viiekümnekat ta ees, et ta selle tagasi võtaks.

„Mine alla ja maksa sellega, sa oleks saanud midagi odavamat tellida, see on minu süü, okei?“

„Lähme lihtsalt,“ tiris Agnes mind kättpidi ukse poole, ma olin ikka veel śokeeritud, et ta mulle nii lihtsalt raha andis.

„Tsau, näeme mais!“ hõikas Agnes.

„Tsau,“ ütlesin ma lihtsalt ning me läksime.

„Ta ei üritagi su isa olla,“ rääkis Agnes kohe, ta teadis, miks ma natuke närvis olin. „Ning endiselt, sul pole isaprobleeme, ta lihtsalt tahtis sulle rõõmu valmistada, nagu kohusetundlik poiss-sõber, ning samuti ta ise tellis takso, nii et oleks ka loogiline, et ta ise maksab.“

„Aga kui ta sellega ise ei sõida...“

„Ole lihtsalt kuss,“ naeris Agnes. „Kui keegi pakub niisama raha või toitu, võta vastu.“

Ma naersin selle peale. Leidsime õige takso üles ning istusime sisse, ütlesin esmalt Agnese aadressi ning kui tema koju viisime, sõitsime me edasi, nii et mu arve tuli midagi kolmekümnega.

Õhtul voodis ei suutnud ma eriti uinuda, kuid mitte sellepärast, et Doug mulle raha andis, vaid hüvastijätu pärast. Me isegi ei kallistanud korralikult, ega naeratanud teineteisele, ning Tomile ei jõudnud ma poolt sõnagi öelda. Tundus, et ma hoolisin Dougiest nii palju rohkem, ning see kurvastas mind natuke, tundsin end nagu süüdi, et ma Tomiga üldse suhelnud ei olnud. Ainuke asi, mis mind lohutas, oli see, et ka tema polnud üritanud mind endaga suhtlema panna, vaid oli veetnud rohkem aega just Agnesega. Mul oli nii hea meel, et neil ka hästi läks, neid vaadates muutusin ma kuidagi õnnelikuks. Minu vend ja mu parim sõbranna koos naermas, teineteist nautimas... lihtsalt nende rõõm tegi mind juba õnnelikuks.

-

Tundus mööduvat igavik, kuni viimaks koolis eksamid algasid. Ma ei pabistanud eriti, aga eks ma natuke ikka muretsesin, et äkki läheb halvasti. Esimene oli matemaatika, mille ma sain nelja, minu arust jäi mul vaid paar punkti viiest puudu. Teise, inglise keele, tegin ma viiele, ning valikeksamiks oli mul bioloogia, mille sain ma samuti viie. Agnesel läks kusjuures täpselt samamoodi, välja arvatud, et tema valikeksam oli hoopis kirjanduses.