Valed (eesti keeles - Mcfly)

19. Imeline jõulukingitus

Mõtlesin jõuluhommikul ärgata piparkoogilõhna peale, kuid selle asemel varises mu maailm, peale tundmatult numbrilt saadud telefonikõnet, kokku.

„Kas Annie?“ tundsin ära tuttava hääle, kuid ei saanud aru, kes täpselt see oli.

„Jah,“ vastasin.

„Ma olen Samantha,“ ütles ta. Teadsin küll, kes ta oli – üks ema töökaaslastest. „Ja ma pean sulle ütlema, et Marie sattus autoõnnetusse, hetkel on ta teadvusetu.“

„Mis asja?“ see ei jõudnud mulle kuidagi kohale. „Kuidas see juhtus?“

„Ringteel sõideti küljelt sisse.“

„Mis mõttes teadvusetu? Kaua ta teadvusetu on olnud?“

„Mõned minutid, ta sõitis tööle, kui see juhtus. Tavaliselt oleks sulle hiljem helistatud, alles siis, kui ta teadvusele tuleb või vastupidi, ei tule juba pikemat aega, aga kuna ma teadsin nagunii sinu numbrit, siis ma helistasin, sest sa tahaksid kindlasti teada.“

„Aitäh, appi.. ma olen praegu Northamptonis, see on ikka sõit...“

„Ma arvan, et ta saab aru, et sa ei saa kohe tulla.“

„Ma tulen küll kohe,“ lubasin kindlalt ja juba ajasingi end voodilt püsti, et riideid selga tõmmata. „Palun anna mulle teada, kui midagi muutub, okei?“

„Ma helistan sulle kohe, kui midagi selgub, Annie.“

„Aitäh, nägemiseni,“ panin kõne ära, tema hüvastijättu kuulmata. Panin kiiresti täiesti suvalised riided selga ning viskasin kõik oma asjad kiiresti kotti. Polnud mingit võimalust, et ma siia jään, kui on jõulud ja mu oma ema on haiglas.

Tegin toaukse lahti, mul oli vaja autot, sest bussid ei sõitnud veel ja ma oleksin autoga kordades kiiremini pärale jõudnud. Samas aga ei saanud ma lihtsalt kellegi masinat võtta, ja ainuke, keda ma üles äratada julgesin, oli Tom. Läksin ta tuppa ja äratasin ta tasakesti üles. „Tom, ma laenan su autot. Ma toon selle tagasi nii kiiresti, kui saan.“

„Kuhu sa lähed?“

„Durhamisse?“

„Mis asja?“ küsis ta uniselt ja kortsutas kulmu, ajas end istuli. „Miks sul nüüd nii äkitselt vaja minna on?“

„Mu ema on haiglas. Koomas, või teadvusetult, kuidas iganes sa seda nimetad.. igatahes ei saa ma siin teiega rahulikult mingeid jõule veeta, kui mu ema samal ajal hinge vaakub!“

„Ma ei anna sulle oma autot.“

„Tom,“ peaaegu oigasin, meeleheitel. „See on mu ainuke võimalus.“

„Ma tulen sinuga kaasa,“ ajas ta end istuli. „Mis kell on?“

„Viis.“

„Mis kuradi viis?“

„Viis hommikul. Sa ei pea tulema, lihtsalt anna mulle võtmed.“

„Annie, ma tulen,“ Tom lükkas endalt teki maha ja kuna ta oli nii unine, siis vist õnneks ei märganud, kuidas ma ta keha vaatasin, kui ta vaid bokserites oli. Mu vend võis ta olla, aga ilus oli ikka...

„Mine pane asjad kokku, ma panen end riidesse.“

„Ma juba panin, aga okei. Tee kiiresti, palun.“

Kasutasin vaba aega hoopis selleks, et panna jõulukingitused – Danny, Harry, Dougie, Bobi, ja Edithi omad - lauale ning kirjutada kiri, et kuhu mina ja Tom kadunud olime. Kirjutasin nii, nagu asi oli, pikalt mõtlemata, mida kirja panna: „Palun vabandust, sain hommikul kell viis teada, et mu ema lamab teadvusetult haiglas, peale rasket avariid, seega pidin ma kohe minema. Tom tuli minuga kaasa. Helistage, kui seda näete. Annie.“