Valed (eesti keeles - Mcfly)

30. Ülikool - viimane.

Nagu lubatud, kui Dougie ära läks, pidin ma emaga maha istuma ja pikalt rääkima.

„Niisiis, su stipendium,“ tuli ema minu tuppa ja istus voodile.

„Jah,“ keerasin end arvutitooliga tema poole.

„Oled kindlalt otsustanud, et just sinna ülikooli lähed?“

„Muidugi,“ muigasin. „Mis muud ma selle stipendiumiga teen siis? Müün maha?“

„Ei, seda muidugi mitte... mul on lihtsalt raske uskuda, et sa tahad kodust nii kaugele ära minna.“

„Miks mulle tundub, et sa loodad selle vestluse lõpus mind Durhamisse saada?“ naersin.

„Okei, ma vist tõesti.. ei suuda lahti lasta.“

„Meil on veel üle kolme kuu. Ära põe.“

„Need kuud mööduvad lennates, Annie,“ ohkas ema.

„Ma tean.“

„Palju sa isalt lõpetamise puhul said?“ vahetas ta teemat.

„Mulle tundub, et see oli kõigi nende aastate eest... viissada.“

„Nojah, eks tal ole teatud süümekad..“

„Need peaks sul olema,“ ütlesin ma üsna teravalt, kuid ma ei kahetsenud seda.

„Lase siis käia. Ela see üks kord minu peal välja,“ ta ohkas.

„Ei, ma ei taha. Aga ma pean ütlema jah, et see polnud kellegi suhtes aus, et sa teda niimoodi varjasid. Ja nagu.. ma ei tea, ma ei taha sellest isegi rohkem rääkida.“

„Okei,“ ta noogutas ja tõusis püsti. „Ma siis lähen.“

Ma ei vastanud talle midagi. Meie pikk vestlus jäi küll oodatust lühemaks.

-

Kahekümne kaheksas august oli see kuupäev, kui ma koos emaga ülikooli ette sõitsin. Maja oli hiigelsuur, ning selle ees laius samuti suur parkla. Tulime autost välja ning mina võtsin pakiruumist oma suure ratastega kohvri, ning ka väiksema koti, mille ma selle peale panin.

Kõndisime sissepääsu poole ning iga sammuga muutusin ma järjest närvilisemaks. Mis siis, kui mul polegi päriselt siin stipendiumit? Kes mu toakaaslaseks saab?

Astusime sisse ning kõndisime edasi valvelaua poole. „Tere,“ naeratasin.

„Tervist,“ naeratas tädike. „Kas oled siin, et end sisse kirjutada?“

Noogutasin.

„Perekonnanimi?“

„Hawk.“

„Annie, ma pakun, jah?“

Imestasin, mis mõttes ta seal midagi pakkus ning olin vist tõesti segaduses näoga, kuid ta seletas mu pilku märgates, et tal on seal veel kolm Hawki, kes on juhuslikult poisid.

„Kirjuta siia alla,“ andis ta mulle ühe paberi.

Ma ei vaevunud seda läbi lugema, mida hullu ikka üks ülikool lepingusse peita sai? Kirjutasin alla ning ulatasin paberi naisele tagasi. Seepeale andis ta mulle toavõtmed. „Sinu maja on see kollane, kolmas korrus, tuba number kaksada kolmteist. Lähed otse välja ja vaatad paremale.“

„Selge, aitäh,“ noogutasin, ning mu ema pomises samad sõnad.

Astusime välja ning seda kollast hoonet polnud just eriti raske märgata. Kokku oli kuus ühikahoonet, need kõik olid erinevat värvi ja peaaegu ümbritsesid kooli ringina. Astusime sisse ning ma vandusin maapõhjani seda, et majas lifti ei olnud – üsna keeruline oli oma kotid niimoodi üles saada.