Valed (eesti keeles - Mcfly)

22. Isaprobleemid... või mitte

Magasin hommikul kaua, ma ei tea kui kaua täpselt, aga Dougie oli juba ammu enne mind üleval. Ta oli mu kõrvalt voodist läinud, ning kui aus olla, siis ma päris ehmatasin selle peale; mu esimene reaktsioon oli vaadata aknast välja, et ega ta auto läinud ei olnud, aga see seisis endiselt maja ees. Ohkasin kergendusest, kuigi mul polnud õrna aimugi, miks ma ta lahkumist kartsin, võibolla seostus see mu unenäoga, mida ma ei mäletanud.

Vaatasin oma telefoni ja mul oli vastamata kõne Samanthalt, see oli juba kell üheksa tehtud, nüüd aga oli kell üle kaheteistkümne. Helistasin viivitamatult tagasi.

„Palun ütle, et sul on häid uudiseid,“ ohkasin.

„Jah, Annie. Ta on teadvusel,“ kuulsin naeratust naise hääles.

„Appi, ma tulen kohe sinna,“ lubasin, ise peaaegu hingeldades.

„Võta aega, Annie. Ta magab praegu.“

„Ma tulen,“ ütlesin ikkagi kiiresti telefoni ja panin siis kõne kinni. Võtsin kiirustades kapist uued riided, mille ma kiiresti vannitoas ära vahetasin. Pesin ka hambad ja tahtsin kohutavalt duśi alla minna, kuid ei saanud.

Kihutasin trepist alla ja leidsin Dougie köögist, ta tegi süüa. „Mida sa teed?“ vaatasin tema poole.

„Tere hommikust,“ ta naeratas. „Süüa teen.“

„Mu ema on teadvusel, läheme,“ kiirustasin edasi esikusse.

„Oota nüüd, mul on kõik pooleli..“ vastas ta, ilmselgelt mu kiirustamisest mitte nii vaimustuses.

„Keera pliit välja ja tule. Ma ootan autos,“ võtsin nagist oma mantli.

Ta ilmus esikusse. „Annie, palun. Tule söö, sa näed halb välja.“

Ma ei tahtnud tema peale kurjustada, sest ta ometigi tegi mulle isegi heast tahtest süüa. Panin mantli tagasi nagisse ja ohkasin läbi nina. Kõndisin temaga koos kööki ja istusin ühele köögikapile.

„Mida sa teed?“ küsisin, kuigi teadsin juba vastust.

„Omletti,“ vastas ta. Olin päris kindel, et olin talle kunagi maininud, et ma ei söö omletti, et ma ei söö üldse hommikustki aga siin ta siis seisis. Ohkasin jälle ja jäin tema poole vaatama. Tundsin, kui väsinud ma tegelikult ikka veel olin, kuigi olin enne üritanud sellele tähelepanu mitte pöörata.

„Kas sa oled haige?“ küsis Dougie mult mureliku ilmega ja pani pannilabida kõrvale, et mu otsaesist katsuda.

„Minuga on kõik korras,“ kinnitasin. „See.. vaimne pinge, mis mul praegu on, näitab ilmselt välja. Ma tahaksin ema näha.“

„Sööme ära, ja siis ma viin su sinna. Kui sa end ikka hästi tunned.“

„Ära muretse minu pärast. Ja ma ei taha süüa, nii et ma ootan, kuni sa sööd.“

„Ma muretsen sinu pärast, päriselt. Eile ei söönud sa midagi peale ühe burgeri, ja juba praegu keeldud sa jälle söögist.“

„Ma ei söö hommikuti. Ma lootsin, et sa mäletad seda.“

„Kui sa praegu ei söö, siis tuleme me jälle õhtul koju, nii et sul käib pea ringi.“

„Lihtsalt lõpeta ära, okei?“ ütlesin järsult.

Dougie ei öelnud midagi ja ma tänasin teda selle eest mõttes. Varsti lõpetas ta omleti praadimise ja ma andsin talle kapist taldriku, kuhu ta selle panna saaks. Lootsin, et ta sööb vähemalt kiiresti, sest ma kihelesin juba nii väga haiglasse, nii imelik, kui see ka ei kõlanud.

„Suu lahti,“ käskis ta ja ma saatsin talle pilgu, mis ütles, et ta on debiilik.

Kutt aga ignoreeris seda ning hoidis kahvlit mu suu ees, kuni ma lõpuks siiski alla andsin. Mees muigas ning hakkas mulle omletti söötma, kuigi ma juba peale kolmandat suutäit lõplikult keeldusin.