Valed (eesti keeles - Mcfly)

23. Aastavahetus

„Me peame rääkima, Annie,“ ohkas Doug, kui me pühapäeva õhtul minu pool olime.

Ma lootsin, et ta ei tee seda, aga ju siis oli see vältimatu hetk käes.

„Millal ma sind peale homset uuesti näen? Ja kui sa vastad mulle, et kuue kuu pärast, siis ma ei lähegi ära.“

Ma naersin selle peale. „Sel juhul kindlasti kuue kuu pärast.“

Dougie muigas ja pani oma pea mu rinnale. „Aga tõsiselt, Annie.“

„Ma ei tea. Sa lähed ju veel Londonisse elama.. vaata, mis sellest nüüd sai. Mõtle, mis saaks siis, kui ma oleks veel kohe Northamptonisse tulnud, või üldse mitte mujale kandideerinudki.“

„Northampton on Londonile ikka kõvasti lähemal, kui Durham,“ ütles ta.

Ohkasin läbi nina. „Ma kandideerin ju Londoni stipendiumile ka.“

„Tõesti?“ imestas ta.

„Kas ma pole sulle seda maininud?“ imestasin. „Igatahes, jah. Aga ma ei usu, et ma selle saan. Kui saan, siis on see mu esimene valik, sest.. London, noh,“ muigasin.

„Ja nii saaksime koos ka olla,“ ta naeratas.

Noogutasin ja paitasin ta juukseid.

„Aga ikkagi, millal ma sind uuesti näen?“

„Siis kui sa mind vaatama tuled,“ vastasin lihtsalt. Mina ei pidanud ju ainuke olema, kes teise linna rändab, veel vähem selleks isa juurde jääb.

„Ma üritan millalgi tulla.. kiire aeg tuleb nüüd.. aastavahetus. Mida sa aastavahetusel teed?“

„Nagu sa kuulsid, ei saa mu ema selleks ajaks koju, nii et ma veedan selle ilmselt temaga haiglas.“

„Kas ma võin koos teiega?“ ta naeratas.

„Tõsiselt? Sa annaksid ilutulestiku ja pidutsemise ära, selleks, et minuga olla?

„Kas sa pole juba ammu aru saanud, et sina oled mulle olulisem, kui kõik muu?“

„Aga miks?“ mu käsi ta juustes peatus.

„Kas sa tõesti pole juba aru saanud, Annie?“ ta tõstis oma pea mu rinnalt ja vaatas mulle silma.

Ma ei vastanud midagi, tahtsin, et ta ütleks, mis iganes tal mõttes oli.

„Ma olen sinusse armunud. Väga armunud. Ma teeks su nimel mida iganes,“ rääkis ta ning ma ei saanud eitada, kui koomiliselt see kõlas, aga ometi oli ta nägu tõsine, ta tundus siiras.

„Mina sinusse ka,“ tunnistasin, ning panin oma käe ta põsele. Lükkasin oma näo talle lähemale ja suudlesin teda, vaikselt ja õrnalt, ilma keeleta isegi.

„Kas asi on minus, või on suudlused alati paremad, kui sina neid alustad?“

Ma naersin. „Asi on sinus... ja muide, ma olen oodanud õiget hetke, et sulle öelda, et mu päevad on läbi..“

„See on tänase päeva parim uudis! Ma kartsin juba, et me ei saagi kordagi..“ ta naeris ja suudles kohe mu kaela.

„Ma kartsin seda ka,“ muigasin, kui ta mu voodile selili lükkas.

-

Agnes tõi esmaspäeval kella üheksa paiku (muide, napilt peale minu ja Dougie hommikuseksi) Tomi meie juurde. Minu ja Dougie hüvastijätt oli pikk, mis siis, et ta juba kolmapäeval tagasi pidi tulema.

„Olge tublid siis,“ naeratasin mõlemale kutile, kui hüvastijätukallistused antud olid ning nad autos istusid.

„Teie ka,“ naeratas Tom mulle, ja eelkõige Agnesele.