Valed (eesti keeles - Mcfly)

11. ...Ouch

„Head ööd, kutid,“ soovisin kella kaheteistkümne paiku ja läksin ära oma tuppa. Magama ma veel ei läinud, võtsin välja kleidi, mille kavatsesin ka selga panna ja jätsin selle kapist välja. See oli see sama kleit, mille olin Bobi ja Edithiga ostnud ning nüüd sain ma esmakordselt võimaluse seda kanda.

Rääkisin oma sõbranna Agnesega kokku, et temagi tuleb koos minuga juba enne teisi klubisse ning homme pidi ta kella veerand seitsmeks siia tulema. Siis jäi meil üle vaid klubini kõndida, sest tee oli lühike ning samuti poleks autost ka mingit kasu olnud. Panin oma arvuti ära lauale ning kustutasin tule. Ronisin teki alla ning mõtlesin kõigele, mida homme tegema pean: äratus kell kaksteist, peapesu, juuste sirgendamine, meikimine... Ning siis jääb mul veel aega. Lootsin, et poisid saavad aru, et mul pole võimalik nendega väga palju tegeleda, ning ei nüristu siin sellepärast.

Otsustasin viimaks päriselt magama jääda, kui järsku mu toauks avati. Mu voodi oli täpselt nurga taga ning sellepärast ma ei näinud, kes see oli. Uks suleti taas ning ma juba arvasin, et keegi lihtsalt eksis minu toa ja vannitoa vahel, kuid siiski tulid minu poole sammud. Ajasin end istukile, mõeldes, kes see olla võiks. Miks ta lihtsalt mu nime ei hüüdnud, kui ta midagi tahtis? Kui kuju nurga tagant mu voodijalutsisse ilmus ja vaikselt: „Annie?“ sosistas, siis teadsin kohe, kellega tegu on. Dougie.

„Dougie,“ sosistasin vastu, hääl juba unine. „Miks sa siin oled?“

Nägin kontuuridest, kuidas ta mu voodile istus. „Mul ei tekkinud kordagi võimalust sinuga rääkida. Kahekesi.“

Mida ta öelda kavatses?

„Kas sa tuld ei taha põlema panna?“ küsisin.

„Mitte eriti,“ ta muigas.

Pidin tõdema, et ta hirmutas mind natuke, kuid ma lootsin, et selleks pole tegelikult põhjust. See oli ju ometigi Dougie.

„Kas ma võin sulle lähemale tulla?“ küsis ta.

„Tule,“ lubasin, mille peale ta minu juurde ronis ja siis samamoodi minu kõrvale istuma jäi.

Vaatasin tema poole ja ootasin, et ta midagi rääkima hakkaks.

„Ma pean midagi ütlema,“ ohkas ta siis.

„Ma kuulan,“ kinnitasin talle vaikselt.

„Ma arvasin, et sa ei meeldi mulle enam.“

Vaikisin, oodates, et ta jätkaks. Kaks kuud on vist tõesti piisavalt pikk aeg, et üle saada, eriti, kui see polnud midagi tõsisemat. Mulle tundus ka nii, et ma olin temast üle saanud, kuid tegelikult... kui ta juba siin oli, siis ma poleks talle ära öelnud. Ja ta lähedus ajas mind ikka kihelema.

„Aga siis, kui ma sind uuesti nägin, ja.. kallistasin, siis mulle tuli meelde. Et mis tunne oli sind suudelda ja hoida, mismoodi sa mulle tegelikult ikka veel meeldid.“

Naeratasin, seda oli ilus kuulda. „Ma tean, mida sa mõtled.“

„Meil polnud isegi võimalust..“ ta ohkas ja võttis mu käest kinni.

„Ega vist..“

„Aga nüüd?“

„Mulle tundub, et meil on need kaks ilusat päeva..“

„See ei ole enam piisavalt..“

„Ma tean,“ ohkasin ja keerasin end rohkem mehe poole. Silitasin ühe käega ta põske. Selle peale ta kummardas mulle lähemale ja suudles mind. Mitte keegi ei seganud meid, keegi ei köhatanud ega keelanud.

Dougie käed liikusid mu pihale ning ta tõmbas mu omale sülle, kus me pikalt suudlust jätkasime. Ma ei teadnud, kas ta tahab edasi minna, kuid mina tahtsin. Teadsin, et peale selle tegemist igatseksin ma teda veel enam, sest mingil hekel oleks ta tõesti olnud osa minust, kuid see oli viimane kord, kui meil oli võimalus, ja igatsusvalu oli ohver, mille ma olin nõus tooma.