Valed (eesti keeles - Mcfly)

18. Jõuluplaanid

Ülejäänud aja me lihtsalt nautisime teineteise lähedust, tõesti „amelesime asju selgeks“ ja veetsime minu arvates ideaalselt aega, mis meil koos veeta jäi. Ükski minut, mis ma temaga veetsin, polnud raisatud, sest mul polnud kordagi igav või nüri, isegi tema vaatamine oli kohutavalt põnev ajaviide. Mõtlesin, et mis veel siis saab, kui meil suurem vaimustus üle läheb; avastame, et suhtes olemine, koos rääkimise ja pideva koosolemisega pole ikkagi meie eriala ja lähemegi lahku? Kui ma mõtlesin nendele kuuele kuule, mis ees seisid, ei tundunud need ületamatu takistus. Aga seda arvasin ma täpselt seni, kuni veel Dougie kaisus olin, muul ajal pidasin seda võimatuks.

„Annie.. mul on üks ettepanek,“ ta naeratas ühel hetkel ja vaatas minu poole.

Ajasin end tema najalt ära istuli ning jäin teda kuulama.

Ta võttis mul käest kinni ja ringitas seal oma pöidlaga, nagu mulle nii väga meeldis. „Ma mõtlesin, et... äkki sa tahaksid jõulud hoopis minuga veeta?“

Fakk, raisk. Kuidas ma talle veel ära öelda saaks? Ma ei saa ju mitte kuidagi öelda isale, et lähen hoopis Dougie poole. Okei, mul on vaja vabandust..

„Su vanematega?“

„Mu vanematega, või... mõeldes su terviserikkele, me võiks minna restorani, peale seda võtta hotellitoa ja mingit head jõulufilmi vaadata.“

See külas nii kuradi ahvatlevalt, aga kahjuks olin ma just selleks isa juurde tulnud, et temaga jõuludel olla, mitte selleks, et mul kuskil magada oleks, kui ma muidu Dougiga koos olen.

Ohkasin. „See kõlab nii hästi.“

„Aga?“

„Ma ei saa..“

„Aga kahekümne neljandal? Kuuendal?“

„Ma ei saa öelda, et ma lähen Dougi poole ööseks, veel vähem, et Dougiga hotelli.“

„Ja miks mitte? Sa oled ju täiskasvanu, kas pole?“

„See oleks kohatu.“

„Okei,“ ohkas ta.

„Kuule, ma päriselt ka tahan.. Aga ei saa lihtsalt.“

„Ma saan aru,“ ta noogutas, tõmbas mu oma sülle ja suudles siis mu pealage.

„Ma olen kodus,“ karjus järsku Tom esikust. Vaatasin Dougie poole, kes ei tundunud sellest üldse häiritud. Kui tema võis näidata, et ta minuga on, siis polnud minulgi selle vastu midagi.

„Elutoas,“ hüüdis Dougie vastu.

„Hei,“ naeratas Tom, kui meie juurde jõudis. Ta istus meie vastu diivanile. „Kuulge, teid on ikka väga imelik niimoodi vaadata.“

„Ole vait,“ viskasin teda diivanipadjaga.

Ta püüdis selle kinni. „Te näete välja nagu armunud, kes teineteist üle saja aasta uuesti näevad... aa oota...“

„Mul pole uut patja, millega sind visata,“ muigasin.

„Mis tegite siis siin? Kuus tundi?“

„Mis kell on?“ kortsutasin kulmu.

„Viis.“

„Me tegime kõike. Nagu, nüüd on mu silmad lausa tõesti kõike näinud,“ ütles Dougie ja ma juba kartsin, et ta kavatseb selle vahejuhtumi välja rääkida.

„Ole vait, Doug,“ vaatasin tema poole ja siis uuesti Tomile otsa. „Ta ajab mingit iba. Me istusime niisama.“

„Kas sina olidki see loll, kes ütles, et oleks naljakas öelda, et sa kepid mu õde?“