Valed (eesti keeles - Mcfly)

17. Rääkides piinlikust...

Helistasingi Dougiele, süda rinnus peksmas nagu segane.

„Hei, Annie,“ vastas Dougie entusiastlikult. „Northamptonis?“

„Jah, ma just mõtlesingi, et äkki tahad sa minuga kokku saada.“

„Jah, lahe. Kus?“

„Tomi juures.“

„Muidugi. Ma olen varsti seal.“

Miks ta nii rahulik ja muretu kõlas?

Mõne aja pärast oligi ta kohal ning ma läksin talle uksele vastu. Tal olid juuksed pikemaks kasvanud ja ta nägi samuti kuidagi vanem välja...

Ta haaras mu kallistusse, mis kestis üsna pikalt. „Palun tule uksest sisse, muidu läheb siin külmaks,“ naersin ja ta astus edasi.

Ma panin ukse kinni ning Dougie võttis seni üleriided seljast. Ta seisis mu ette ja vaatas mind üleni. „Sa pole üldse muutunud, printsess.“

Ma naeratasin, kui ta seda hüünime kasutas ning kallistasin teda uuesti, seekord oli see palju parem, sest ma olin talle lähemal. Kutt kandis ruudulist ülesnööbitavat särki, millega ta nägi väga hea välja.

„Sina pole ammu juuksuris käinud,“ muigasin. „Aga see sobib sulle.“

Ta naeris. „Kus Tom on?“

„Tom tegi ettepaneku, et ta läheb ära..“

„Hmm,“ Dougie muigas ja siis vist kahtles, kas mind suudelda. Mulle tundus aga, et me liigume liiga kiiresti ja sellepärast pöörasin ma ära, enne kui ta seda tegema jõudis hakata.

„Tahad sa teed? Kohvi?“

„Ole nüüd, ma pole sind neli kuud näost näkku näinud ja sa küsid, kas ma tahan teed.“

„Mida sa siis tahad?“

„Ma tahan sind,“ ütles ta. Ma ei saanud eitada, et see mind üleni kuumaks ajas, aga ma tahtsin enne natuke rääkida.

Muigasin selle peale ja kõndisin kööki. „Mina tahan teed.“

Panin veekeetja tööle ja keerasin end Dougi poole, seljaga vastu köögikappi.

„Kuidas sul läinud on?“ küsisin.

„Kiirelt. Meil on nüüd bändiga raskemad ajad, tuleb teha seda, mida palutakse ja nii. Aga muidu ikka hästi, vähemalt nüüd saab raha selle eest,“ ta naeris. „Aga sul?“

„Samuti kiirelt, ma olen ainult õppinud, enne jõule sai vähemalt Agnese ja kuttidega väljaski käidud, aga nüüd pole aega sellekski,“ naeratasin.

„Oh.. Kas.. sul on keegi teine?“

„Miks sa seda arvad? Mind on kutsutud küll kohtingutele ja nii edasi, aga ma olen alati ära öelnud, sest.. igatahes pole mul kedagi.“

„Miks sest?“ küsis Dougie ja selle asemel, et talle vastata, võtsin ma endale hoopis tassi ja valasin sinna keenud vee.

„Annie?“

„Sellepärast, et sa meeldid mulle ikka veel,“ ohkasin.

„Miks sa seda öeldes ohkad, nagu see oleks halb?“

„Sest see ongi ju halb. Kuidas ma üldse edasi liikuma peaksin, kui ma sinust üle ei saa? Ma ei saa aru, miks ma sinust iga päev ikka veel mõtlen, kui me isegi ei suhtle nii tihti. Miks see ära ei lähe?“

„Äkki see on määratudki nii olema? Sest mina mõtlen sinust ka,“ ütles ta ning astus mulle lähemale.

„Päriselt?“ küsisin.