Valed (eesti keeles - Mcfly)

10. Star girl

Laupäev möödus tormiliselt kiiresti. Pidasimegi perega väikese peo, sõime kooki ja rääkisime niisama. Pühapäeva hommikul tulid kõik mind bussijaama ära viima.

„Tead, Annie, sa oled mulle nagu tütar, keda mul kunagi olnud pole..“ ütles Edith minu üllatuseks. Kas ma tõesti meeldisin talle nii väga?

Naeratasin laialt: „Aitäh.“

„Tule siia,“ muigas Tom ning haaras mind karukallistusse. Kallistasin teda samamoodi vastu.

„Ma jään sind igatsema,“ohkas ta.

„Ma kutsun su varsti külla. Luban.“

„Jään seda ootama,“ ta naeratas.

Siis kõndisin isa ette ja kallistasin teda kõvasti. „Aitäh kõige eest,“ naeratasin.

„Tule millalgi uuesti,“ kutsus ta. „Millal iganes soovid.“

„Kõlab ahvatlevalt,“ naeratasin.

„Nägemiseni siis,“ naeratasid nad mulle ja ma läksin bussi. Lahkumiseni oli veel tubli viisteist minutit, kuid ma olin alati nagunii varajane, pealegi nii sai head kohad.

Nägin, kuidas Bobi auto mööda sõitis ja ma lehvitasin neile. Ja siis olidki nad läinud.

Mõtlesin siis aga, et äkki ostan midagi süüa kaasa, sest aega ju veel oli. Jätsin suurema koti bussi ja läksin siis bussijaama sisse. Vaatasin ringi ja ostsin endale paki neidsamu küpsiseid, mida tulleski söönud olin. Küll aga tabas mind üllatus, kui ma jaamast väljudes Dougiet silmasin; ta kõndis parklast minu poole ning ta samm kiirenes tunduvalt, kui ta mind nägi.

Ma lihtsalt seisin seal, teadmata mida teha. Doug kõndis minu juurde ja midagi lausumata haaras mu kallistusse. Seisime seal mõni aeg, kuni lõpuks teineteisest eraldusime.

„Miks sa tulid?“ ohkasin.

„Ma tean, et sa ei tahtnud seda veel raskemaks teha, aga ma leidsin, et see oleks minust.. ääretult nõme, mitte hüvasti jätta.“

„Kui sa juba siin oled, siis ainult kallistusest küll ei piisa,“ muigasin.

Dougie naeratas, tõmbas mu endale pihast lähemale ja suudles mind. Tahtsin, et see ei lõppeks kunagi, aga ometigi ähvardas buss kahe minuti pärast lahkuda.

Eemaldusin temast. „Ma pean nüüd minema, muidu buss läheb ära,“ ohkasin.

„Ma hoiaks sind hea meelega kinni, aga okei..“ ta muigas ja kallistas mind veel viimane kord.

„Näeme kunagi, ma loodan,“ laususin ning astusin bussi, süda raskem kui eal. Ta oli oma kohaleilmumisega lahkumise ainult raskemaks teinud.

Istusin oma kohale, kus nüüd istus minu kõrval keegi vanem naisterahvas. Dougie ootas, kuni buss liikuma hakkas ning lehvitas mulle, ma naeratasin ja lehvitasin samuti, kuigi oleksin tegelikult vaid nutta tahtnud.

„Nii noored, nii armunud,“ naeratas naine minu kõrvalt. Võibolla see oligi tõsi.

Naeratasin naisele ja ohkasin siis. Seitse tundi bussisõitu ootas ees.

Ema ootas mind Durhamis ning kallistas mind kohe, kui ma bussist väljusin. „Nii tore, et sa tagasi oled! Kuidas läks?“

„Superhästi,“ naeratasin. „Ja samuti olen ma ka väga väsinud. Me võiks homme kõigest rääkida, kui sa pahaks ei pane.“

„Jah, muidugi,“ ta noogutas ning me istusime autosse. Siiski jäi ta mult küsimusi küsima.

Viimaks kodus pakkisin asjad lahti, näitasin emale ka uusi asju ning viisin siis musta pesu ära vannituppa. Kui ma oma voodisse jõudsin, oli uni väga kerge silma tikkuma ning ma jäin ka kohe magama.