Valed (eesti keeles - Mcfly)

20. Vähemalt keegi lõikab olukorras kasu...

Kui Dougie auto ära parkis, tormasin sealt välja, kutte ootamata.

„Annie, oota!“ hõikas Tom, kuid ma ei saanud. Mul oli nii väga vaja ema näha.

Tormasin vastuvõtulaua juurde, kus oli samuti üks naine, keda ma teadsin. Ma ei pidanud midagi ütlemagi, kui Pat lausus: „Kolmas korrus, palat sada kuusteist.“

„Okei, aitäh,“ hingeldasin. „Need kaks kutti on minuga.“

„Selge..“

Ootasin neid natuke järgi ja tormasin siis edasi liftide poole, vajutasin nuppu. Ma vihkan neid lifte, millel pole üleval seda ekraani, mis näitaksid, mitmendal korrusel lift parasjagu on.

„Ole nüüüüd,“ vajutasin nuppu veel sada korda, täiesti kannatamatult.

„Annie, sa pead maha rahunema,“ ütles Tom ja keeras mu õlgadest enda poole täpselt samal hetkel, kui liftiuksed avanesid. Lükkasin ta käed enda pealt maha ja astusin lifti, kutid järgnesid kohe ning seejärel vajutasin ma number kolme. Lift sulges uksed ja hakkas liikuma.

„Me ei pea ju ometi jooksma,“ rääkis Tom. „Ega ta vist vahepeal kuskile ei lähe.“

„Kui see oleks Edith seal siruli, siis sa nii ei räägiks, usu mind,“ ütlesin siis, kui liftiuksed lahti läksid ja ma uuesti välja astusin. Läksin kiirete sammudega edasi, kuid mind peatas samuti valvelauas keegi naisterahvas, keda ma varem näinud ei olnud.

„Te ei tohi siin olla,“ ütles ta. „Külastusaeg on kella kaheteistkümnest.“

„Mina tohin,“ kinnitasin. „Ma olen Annie. Mu ema..“

„Sa ei tohi siin olla,“ ütles ta uuesti.

„Saate aru, mu ema oli õnnetuses, ta ju isegi töötab siin..“

„Ma kutsun turvamehed, kui te kohe ära ei lähe.“

„Kutsu, sest ma ei lähe kuskile,“ ütlesin kindlalt. Mu ema oli ometi paari sammu kaugusel ja ma olin kuradi neli tundi sõitnud, et siia saada.

„Annie, äkki tuleme hiljem tagasi..“ pakkus Dougie.

„Ei,“ ütlesin kindlalt ja vaatasin selle naisele otsa. „Ma lähen oma ema vaatama ja kõik.“

Seejärel sammusin kindlalt palati poole, tema vist läkski turvamehi kutsuma. Sellega vedas mul kohutavalt.

„Preili, te ei tohi siin.. oh, Annie!“ kuulsin Luke’i häält natukene enne õige ruumini jõudmist. „Ma kuulsin su ema kohta..“

„Palun pigista silm kinni, mul on vaja teda näha,“ anusin.

Ta ohkas. „Jah, muidugi.. kas need kaks noormeest on sinuga?“

„Jah,“ noogutasin. „Sa võid nad siia saata.“

„Ma ütlen edasi,“ oli ta nõus.

Siis astusin ma aga need viimased sammud ja vaatasin palatist sisse. Nägin, kuidas mu ema liikumatu keha voodis lamas ning kõndisin aeglaselt sinna juurde. Enam polnud vaja kiirustada, nüüd olin ma ju siin.

„Emme, ma tulin,“ ütlesin, kuigi teadsin, et ta ei kuule mind. Vaatasin teda, üritades välja lugeda võimalikult palju informatsiooni. Üks ta käsi oli kipsis ning ta põsel, või pigem ühel näopoolel, oli suur plaaster. Ma juba aimasin, et see oli sellest, et autoklaas purunes, ning mul oli seda lausa valus mõelda. Samuti olid tema küljes igasugused juhtmed ja asjad, millest ma mitte midagi ei jaganud, aga kuna neid nii palju oli, siis ei saanud olukord just kiiduväärt olla. Vaatasin ruumis ringi ning tõin endale nurgast ühe kõva plastmasstooli, mille ma ta voodi kõrvale vedasin ja kuhu istusin.