Valed (eesti keeles - Mcfly)

21. Häid jõule

„Me ei tea, millal ta ärkab, tõesti ei tea,“ rääkis mulle Samantha.

„Keegi pole mulle kordagi öelnud, kui hull asi on? Kas ta jääb ellu?“

„Me teeme kõik, mis saame,“ kinnitas naine. „Kui ta sisse tuli, tehti operatsioon, et ta käsi uuesti paika saada, siis pandi kips, samuti on tal siseorganite vigastusi... Me anname talle valuvaigisteid, kuid ta keha teab siiski paremini, et vigastused peavad paranema ja selleks on ta langenud koomasse. Me ei tea, millal ta sealt välja tuleb, võibolla viie minuti pärast, võibolla kuu pärast.“

„Kuu pärast?“

„Või aastate. Me ei tea, Annie,“ ta raputas pead ja kallistas mind siis kiiresti. „Mine õhtuks ikka koju, maga, ja tule homme tagasi, eks ju? Ma helistan sulle nii pea, kui midagi selgub.“

Noogutasin ja lasin naisest lahti. Ma olin eelnevalt kõik teised ära lubanud, Tom ja Agnes olid läinudki, kuid Dougie jäi.

Samantha läks palatist välja ning mina vaatasin Dougie poole. „Mul on nii kahju, et su jõulud rikutud on.“

„Ära muretse sellepärast, Annie.“

„Palun võta auto ja mine minu juurde, sa ei pea siin olema. Mul on väga hea meel, et sa alla ei anna, aga ma näen, et sa oled väsinud.“

„Sina oled ka väsinud, ometigi istud siin.“

„Ma ei saa minna..“

„Annie, saad küll,“ Dougie tõusis püsti ja kõndis minu juurde. „Läheme puhkame tänaseks.“

„Ma ei saa,“ raputasin pead. „Mu ema ju.“

„Ta tahaks kindlasti, et sa magada saad. See naine ju ütles, et annab sulle koheselt teada, kui midagi muutub.“

„Aga ma tahan olla siin. Ma tahan, et ta teaks, et ma olen tema jaoks olemas. Et ma ikkagi ei jätnud teda jõuludel üksi.“

„Sa ju ei jätnud. Ja ära mõtle sellest nii, jõulud on kõigest üks päev. Kas sa oled usklik?“

Raputasin pead. „Mitte eriti.“

„Siis mis vahet sul on, kas sa pead Kristuse sünnipäeva või mitte?“

Kui ta seda nii nimetas, siis võis see tõesti idiootne olla, aga ma vaatasin jõuldele rohkem kui koos olemise pühadele, rahu ja imede ajale.

Ma ei vastanud selle peale midagi, lihtsalt ohkasin. Dougie pani omad käed ümber mu piha ja tõmbas mu seljaga enda vastu. „Sul on pikk päev olnud, läheme koju. Su ema tahaks seda ka.“

Ohkasin viimaks, alla andes ja noogutades. Dougie lasi mu lahti ja võttis mu käest kinni. Ta tõstis laua pealt meie üleriided, mida me all ära andnud polnud, ning andis mulle mu mantli, mille ma selga panin. Kõndisime enam-vähem vaikuses alla ning ma jätsin valvelauas Patiga hüvasti.

„Head aega, Pat, häid jõule,“ sundisin end ütlema.

„Häid pühi teilegi,“ ta naeratas. „Jääme siis jõuluimet ootama.“

Noogutasin ja jäin mõttesse, kuid Dougie pani oma käe mu seljale, mis tõi mu kiiresti tagasi päris maailma. Kõndisime auto juurde ja ma võtsin telefoni välja, et Agnesele helistada.

„Kus te olete?“ pärisin.

„Ee.. minu juures.“

„Okei, ma tahtsin lihtsalt öelda, et me läksime Dougiga ka minu juurde. Nii et sa võid Tomi ka minu juurde saata.“

„Oota korraks.“

Kuulsin, kuidas Agnes Tomiga rääkis.

„Annie?“ siis kuulsin Tomi häält.