Valed (eesti keeles - Mcfly)

Proloog

„Sa tahad teada kes su isa on? Olgu peale!“ ema vihastas mu lõputu küsimustejada peale. „Ta nimi on Bob Fletcher.“

„Bob? See nimi juba ütleb, et ta on mingi, ma ei tea, kuuskümmend?“

„Ta ei ole minust palju vanem,“ ema tõusis püsti ja läks oma tuppa. Ma mõtlesin, et sellega on meie vestlus läbi ka, kuid kaugel sellest. Ta tuli varsti tagasi, käes terve posu midagi, mis näisid postkaardid. „Ta on sulle iga sünnipäeval kaarte saatnud.“

„Ta mis asja? Sa varjasid neid minu eest?“

Ta noogutas. „Sul polnud vaja teada.“

„Tohoh, polnud vaja teada, jah,“ ütlesin sarkastiliselt ja vaatasin üht kaarti, hunnikust, mis ema lauale oli pannud. See oli mu kõige viimaseks sünnipäevaks saadetud kaart, peal seisis number seitseteist. Nägin mehe aadressi ja samuti ka telefoninumbrit. Mu kahtlused ema juttude kohta sellest, et isa ei tahtnud minuga suhelda, näisid vett pidavat.

„Nii et ta ei läinud meie juurest ära, vaid sa võtsid mu temalt?“

„See ei olnud nüüd päris nii ka!“

„Kuidas see siis oli?“ tõstsin ka häält.

„Ta pettis mind. Selliseid asju ei räägita lastele, aga ta tegi seda ja nüüd elab ta selle naisega koos. Tal on uus laps.“

„Mul on õde või vend?“

„Poolvend, jah.“

„Ma tahan isa näha.“

„Ei, Annie. Ma ei luba seda.“

„Kas sa oled nõdrameelne? Ma saan aru, kui ta oleks mind kogu see aeg ignoreerinud, aga selle kaardi järgi tundub, nagu ta oleks tahtnudki, et ma temaga ühendust võtaks. Ja sina ei lubanud, sest teil olid erimeelsused? Vähe veel, et olen isata kasvanud, ei tohi ma ka teada, milline inimene ta tegelikult on?“

„Hea küll. Lase käia, helista talle. Sõida külla,“ nende sõnadega lahkus ema köögist, see kord lõplikult. Võtsin kaardid oma tuppa, kavatsesin need kõik läbi lugeda ja siis otsustada, mida peale hakata. Ma tahtsin oma isa näha – kes ei sooviks ometi oma lihase isaga kohtuda? Varasemalt tundus mulle, et see mees ei tahtnud minust midagi teada, kuid kaardid väitsid vastupidist. Samuti oli kaarte-kirju veel, mitte ainult need, mis sünnipäevaks tulid. Oli paar jõulukaarti, ning mis mind kõige rohkem hämmastasid, pikad kirjad, millega olid kaasa pandud lausa pildid.

Võtsin lahti kõige varasema kirja, mis oli kirjutatud siis, kui ma olin kolmeteistaastane.

Tere Annie!

Kirjutan sulle Northhamptonist, kus ma juba mitu aastat elanud olen. Ma olen su isa, kui Marie seda kirja sulle sisse ei juhatanud. Leian, et peaksin sinu jaoks olemas olema, mis siis, et mitte füüsiliselt.

Siin linnakes on mul peale sinu veel üks laps, oma uue abikaasa Edithiga. Meil on poeg Tom, kes on sinust paar aastat vanem. Ma võin sulle täpsemalt kunagi hiljem rääkida, kuidas asjad just nii on läinud. Praegu aga jätan ma selle „śokeeriva“ osa detailid veel kirjutamata, sest võibolla sind ei huvitagi. Mina tahaksin aga väga teada, kuidas sinul läheb. Kas käid ilusti koolis? Millega sa tegeled? Kas sul juba poiss-sõber ka on?

Kui sa kunagi midagi vajad, ära kahtle mulle helistamast või kirjutamast. Äkki saaksime teine kord päriseltki kokku saada? Seda muidugi siis, kui sa tahad. Ma loodan, et sa saad selle kirja kätte ja ehk ka vastad mulle.

Sinu isa Bob