Valed (eesti keeles - Mcfly)

9. The end

See koht polnud üldse selline, nagu ma seda ette kujutasin. Olin eeldanud mingit jõekallast, suvalist muruplatsi, kuid see koht oli teistugune. See asus juba esiteks kuskil pooleldi metsas, kuhu viis rada. Seal oli üks väike rippsild ning Tom ütles, et asukoht oli hoopis teisel pool kallast. Sild oli lahe ja ma panin selle nimelt õõtsuma. Kujutasin juba ette, kuidas mu ema paanitsenud oleks, kui ta seda näha oleks saanud.

Teisel pool jõge kõndisime paar sammu edasi ja siis mööda kallast alla. Jõudsime kohta, kus oli lage plats, mille keskel oli ümmargune kividest ring, seal sees põles lõke. Ümberringi oli seal igasuguseid asju, kus peal istuda: mõned matkatoolid, maha oli pandud mingi teki moodi riie ja eemal oli suur langenud puu tüvi, kuhu Tom ütles, et ma ei istuks, sest seal oli sipelgapesa. Samuti oli seal grill, mille jaoks me enne liha ostsime.

Danny ja Harry tervitasid mind, kuid Dougi ei olnud seal. Kus tema oli?

Tom pani meie toidu- ja joogikoti maha ning tõstis siis sealt asju välja. Läksin Danny juurde ja istusin maha. „Hei,“ naeratasin.

„Terekest kah,“ muigas ta ja ajas mu naerma.

„Kus Doug on?“ küsisin.

„Tuleb hiljem.“

Noogutasin selle peale ja hakkasin vestlust arendama: „Kuidas läheb?“

„Eks ikka hästi. Sul?“

„Sama... viimane õhtu teie seltsis.“

„Seda peab küll täiel rinnal nautima,“ ta muigas.

Naeratasin. „Jah. Aga ma isegi ei või juua, sest ma lubasin isale, et olen kaine autojuht.“

„Sina? Autojuht?“

„Ära tee sellist nägu nagu see oleks maailmaime,“ muigasin.

„Naised ei oska sõita,“ muigas Danny.

„See on seksistlik,“ nügisin teda küünarnukiga.

„See on fakt.“

„Stereotüüpne arvamus.“

„Fakt.“

„Alusetu väide.“

„Fakt.“

„Hea küll, siis võid minugipoolest ööseks siia jääda, või jala koju minna,“ muigasin ja läksin ta kõrvalt ära.

„See on ikkagi fakt!“ hõikas ta mulle naerdes.

„Pede,“ sosistasin muiates endamisi ja kõndisin Tomi juurde, kes parasjagu grilli sisse tuld tegi. „Kas ma saan aidata?“

„Ütle Harryle, et ta liha vardasse paneks.“

Kõndisin Harry juurde ja tegin seda.

„Too mulle siis liha ja vardad,“ muigas ta. Vardad sain Tomilt ning karbid viisin tema juurde.

Ta jäi sellega tegelema ning ma istusin tema juurde maha. Vaatasin, kuidas ta lihased naha all liikusid, kui ta järjekordset toorest lihatükki vardasse surus. Need käed.. võiksid hoopis mind katsuda.

„Kas sa lähed homme ära?“ küsis Harry ja vaatas korraks minu poole.

„Tegelikult pühapäeva hommikul, aga me leppisime kokku, et laupäeva veedame majas, selline lahkumispidu või midagi.“

„Hmm.. Millal sa uuesti tuled?“

„Ma ei teagi. Ilmselt see suvi mitte. Aga mul on üks mõte. Nimelt on mul ju vaata augustis sünnipäev ja ma mõtlesin teid ka kutsuda.. kaheksateist ju siiski. Aga praegu on see alles ideetasandil.“