Valed (eesti keeles - Mcfly)

26. Hotellituba

„Kuidas su emal läheb?“ uuris Danny, kui me juba teiste juurde läksime.

„Hästi, ta sai koju ja saab nüüd käia, nii et kõik on okei.“

„Siis on tore,“ ta noogutas. „Kuule, kas te olite Agnesega meie poolt vaadates parempoolses ääres?“

„Jah,“ noogutasin ja naeratasin. „Kuidas sa meil leidsid?“

„Tom leidis essana ja ütles.“

„Mina lihtsalt otsisin.. raske oli, sest te mõlemad olete parajalt tumedate juustega,“ ta muigas ja tõmbas Agnese endale pihast lähemale.

„Ma ei tea, kuidas teiega on, aga me võiks sööma minna,“ pakkus Dougie.

„Sel juhul laseme end hotelli viia, käime duśi all, ja siis läheme,“ noogutas Harry, kes seni vaikinud oli.

„Ma siis.. ootan kodus?“ küsisin Dougielt, kes mu kõrval seisis.

„Ei, te võite Agnesega vabalt meie toas oodata, meil on kahesed toad.“

„Jep,“ noogutas Tom. „Nii oleks vist tõesti hea.“

Siis läks Harry kellelegi ütlema, et nad tahaks nüüd bussi minna ning hetkega aeti fännid eemale ja meie koos kuttidega põgenesime bussi. Mõtlesin, kui halb mulje nendele tüdrukutele jääda võis, et mina ja Agnes olime lihtsalt õnnelikumad kui nemad, või hoopis groupied.

Õnneks olid kõik nii normaalsed, et ei hakanud bussile ette või järgi jooksma, ning me saime kohalt ära sõita. Vaatasin bussis ringi – see ei olnud eriti ilus, nagu ma oodanud olin. See oli lihtsalt tavaline, mitte küll vana ja kulunud, aga lihtsalt.. buss. Olin oodanud luksuslikku sisustust, aga see siin sarnanes tavalisele automajale – väike köögiosa, üliväike duśś, ja neli ühekohalist voodit.

Dougie istus ühe laua taha ja tõmbas mind sinna samasse istuma. Ma oleksin eeldanud, et tema vastu toolile, aga ta tõmbas mu hoopis endale sülle, nii et mu selg oli vastu seina ja mu jalad olid risti üle ta reite.

„Meil on nüüd veidi aega, räägi mulle, mis sa teinud oled,“ ta naeratas kui mind vaatas.

„Ma olen sulle ju peaaegu iga õhtu rääkinud,“ naersin. „Me võiks midagi muud teha..“

„Näiteks?“ ta muigas ja mängis oma sõrmedega mu kintsul.

Kehitasin õlgu ja naeratasin.

„Tead, ma ostsin sulle midagi,“ ütles ta ja kobas oma jakitaskus. „Ma ei tea, kas see meeldib sulle.. aga me olime ühes hotellis Yorkis ja seal oli selline koht, ja Danny ütles, et ma peaks sulle midagi ostma.“

„Danny ütles?“ kortsutasin kulmu.

„Noh, me kõndisime sealt lihtsalt mööda ja ma jäin kogemata seda müüjat.. see tähendab, et jah, me kõndisime sealt mööda.“

Hakkasin naerma. „Sa vahtisid müüjat nii punnis silmadega, et Danny pidas vajalikuks mind sulle meenutada?“

„Ei, ma ei.. noh, igatahes,“ ta tõstis mu ette ühe väikese, punase karbi. Ma võtsin selle enda kätte ning katsusin karbi pehmet kaant, siis avasin selle. Sees vaatasid mulle vastu kõrvarõngad, mis tundusid olevat hõbedast, ning nende otsas rippusid vääriskivid.

„Ah?“ vaatasin Dougie poole, kes mind terve aeg jälginud oli.

„Aa.. kui sulle ei meeldi, siis..“

„Ole kuss,“ muigasin. „Väga meeldivad, lihtsalt.. palun ütle, et need ei olnud väga kallid.“

„Need ei olnud väga kallid,“ ütles ta sellise häälega, mis reetis ta kohe.