Valed (eesti keeles - Mcfly)

29. PDA - eelviimane

Ärkasin hommikul enne Dougi, ega osanud midagi peale hakata. Panin end riidesse ja võtsin ka Dougie riided põrandalt ära, voltisin need kokku ja panin öökapile. Mõtlesin nalja pärast Dougie jalad kokku siduda, aga hetke pärast ei tundunud see enam nii hea plaan, nii et seda ma ei teinud.

Viimaks, kui mul liiga igav hakkas, ronisin kuti kõrvale voodisse ja jäin teda vaiksel igalt poolt katsuma, et ta ärkaks. Nügisin ta käsi ja vedasin küüntega õrnalt mööda ta kaela.

„Annie.. mida sa teeeed..“ vingus ta uniselt.

„Ärka üles, mul on täiega igav,“ naersin

„Kas sul midagi teha ei ole? Duśi all käia? Koristada?“

„Ma tegin need kõik asjad juba ammu ära.“

„Mis kell siis on?“

„Kolm.“

„Mis kell su ema tuleb?“

„Ei tea, ma imestan, et ta juba siin ei ole.“

„Siis ei ole vaja ärgata,“ ta pani käe ümber minu ja tõmbas mu endale kaissu. Nii mõnus oli, et ma mõtlesin, et võibolla jäängi magama, aga siis käiski välisuks.

„See on mu ema,“ ehmatasin end kohe istuli. „Pane riidesse, ma hoian teda kinni.“

Dougie oigas ning ma läksin toast välja. Läksin kiiresti alla ning minu õnneks polnud ema veel üles tulema hakanudki. Ta istus köögis ja pani vee keema.

„Tere hommikust. Kuidas sünnipäev oli?“

„Päris tore.. oled üksi?“

„Doug on üleval arvutis.“

„Kas ta jäi ööseks?“

„Arvata võib, et jäi,“ muigasin. „Ei tead, sõitis Londonisse ja tuli hommikul tagasi.“

„Nojah..“ ta ohkas. „Me peaks su stipendiumist rääkima.“

„Muidugi,“ noogutasin. „Aga äkki homme või millalgi, kui Dougie ära läheb? Homme on sul jah töö, aga kas või täna õhtul ehk?“

„Mis kell ta minema hakkab?“

„Ma ei tea, ma ei hakka talle ütlema, et millal õige aeg oleks.“ Vale, ma ei tahtnudki üldse, et ta kuskile ära läheks.

„Nojah, vaata lihtsalt, et hilja peale ei jääks. Ta ju kindlasti töötab kuskil ja nii..“

„Tegelikult mängib ta bändis... ta ei tööta kuskil.“

„Ehk siis tal polegi kindlat sissetulekut?“

„Miks sa küsid selliseid asju?“

„Sest mulle tundub, et sa hakkad Londonis veetma rohkem aega Dougie juures kui oma ühikas.“

„Aga me ei hakka ju abielluma ometigi, et sa tema sissetuleku pärast muretsema peaks,“ kortsutasin kulmu.

„Kas te lastest olete rääkinud? Mis siis saab, kui sa rasedaks jääd? Ma üldse paha pärast ei küsi, aga lihtsalt.. ta tundub selline kutt, kes ühel hetkel on olemas ja teisel enam mitte.“

„Räägime sellest ka õhtul. Ja Dougie ei ole üldse selline.“

„Kust sa tead?“

Ma ei teadnudki. „Ma usaldan teda. Miks sa üldse kohe selle teema üles võtsid? Juhtus midagi?“

„Ah sellepärast, et Sally tütar ongi nüüd rase, ta keeldub aborti tegemast.“

„Mis asja? May on rase? Kes isa on?“