Valed (eesti keeles - Mcfly)

28. Üle pika aja...

Hakkasin talle just jaatavalt vastama, kui meie juurde ilmus Ethan. „Kas ma saaks selle tantsu?“ küsis ta.

Vaatasin Dougie poole, kes veidi kissis silmadega Ethani poole vaatas. „Me hakkasime just minema.“

„Miks? Isegi kuningat ja kuningannat pole ju valitud,“ imestas Ethan ja vaatas minu poole. „Pealegi on sul suur eeldus võita... ma hääletasin sinu poolt!“

„Päriselt?“ naeratasin laialt.

„Jah,“ ta muigas. „Kuidas selle tantsuga siis jääb?“

„Üks tants, Ethan,“ naeratasin talle ja vaatasin ka heakskiidu saamiseks Dougie poole. Seda ma talt küll ei saanud, aga enam ei saanud ma ka Ethanile ära öelda. Laul oli jälle aeglane ning sellepärast pidin ma nõustuma Ethaniga samuti vastakuti tantsima, nii et tema käed olid mu pihal, kuid erinevalt Dougist ei tundnud ma midagi. Samuti ei pannud ma oma käsi ümber ta kaela, vaid pigem õlgadele.

„Kas see on su kutt?“ küsis Ethan.

Noogutasin. „Vist küll.“

„Sa pole temast varem küll midagi maininud.“

„Kui sa mult tema kohta küsinud oleks, siis küll ma oleks,“ kehitasin õlgu.

„Jah, ja mul pidid selgeltnägijavõimed olema, eks?“ ta muigas.

Ma otsustasin sellele mitte vastata. „Kuidas su tüdrukul läheb? Miks ta siin ei ole? Sul oli ju keegi Kate.“

„Me läksime lahku.“

„Miks?“

„Sest.. ainuke tüdruk, keda ma tegelikult tahan, on siin mingi teise kutiga.“

Ma ei saanud aru, kas see oli vihje mulle või mitte. Kunagi meeldis Ethan ka mulle, see tähendab, enne Dougi, aga enam küll mitte.

„Kas mul on vaja küsida, kes ta on?“ küsisin vaikselt ja vaatasin kutile silma.

„Sa tead, kes ta on,“ ütles kutt veidi kurvalt ning ma tundsin, kuidas ta käed mind pihalt veidi tugevamini kinni hoidsid. Kuidas ma varem aru ei saanud, et ma talle meeldisin? Nüüd, kui ma tagasi mõtlesin, tundus see peaaegu ilmselge; see kuidas ta alati minuga koju viitsis kõndida, ning kuidas ta helistas mulle pidevalt, et kodutööd küsida. Ma arvasin, et me oleme vaid sõbrad, sest seda oli ta minu jaoks, aga tundus, et olin siiski eksinud.

„Ma peaks Dougi juurde tagasi minema,“ üritasin naeratada.

„Mitte veel. Laulu lõpuni. Palun?“

Ohkasin ja noogutasin. Ta tõmbas mu endale lähemale ning mul polnud eriti võimalust tagasi astuda. See on vaid üks tants, mõtlesin ja toetasin oma lõua ta õlale, silmadega Dougi otsides, kuigi ma sain aru, et ta oli ilmselt hoopis teisel pool.

Õnneks lõppes laul õige pea ning Ethan lasi mul minna. Uut laulu ei tulnud, ning Daphne tuli laulja asemel mikrofoni taha, öeldes, et nüüd hakatakse kuningat ja kuningannat valima. Ma tahtsin sel ajal Dougiega olla, kuid ei leidnud teda kuskilt.

„Kas te Dougi olete näinud?“ küsisin Tomilt ja Agneselt, kuid sain neid vastuseks ühtse pearaputuse. Vaatasin veel veidi saalis ringi, kuid viimaks astusin sealt alla andes välja. Liikusin mööda pimedat koridori väliukse poole, kuhu ta ometi minna võis? Miks ta üldse ära läks?

Koridoris oli erinevalt saalist vaikne, ning kuigi mind kummitasid pead Ethani sõnad, et just minust võib saada peokuninganna, siis Dougie oli mulle tähtsam kui ükskõik milline tiitel või plastiktiaara.

Mul polnud vaja kutti kaua otsida, nägin teda läbi klaasuste juba õues, istumas trepi alumisel astmel – õigemini ma ei teadnud, et see just tema oli, aga kuna see kuju oli ümbritsetud aeg-ajalt õhku hajuva suitsupilvega, siis ma aimasin seda. Lükkasin ukse lahti ja astusin õue, kus oli muide mu kleidiga kuradi külm.