Valed (eesti keeles - Mcfly)

16. Taaskohtumine

Sügisel alustati meie kõige esimest tundi tulevikust rääkimisega. Tutvustati erinevaid ülikoole ning räägiti, mida on vaja teha, et ühte või teise stipendiumeid saada. Teiste valikute seas oli ka Northampton ning ma ei suutnud lakata mõtlemast sellele, et äkki saaksingi ma sinna õppima minna. Teisalt aga tundus see tobe – mu ainus põhjus kolimiseks oli Doug. Keegi ei koli nii noorelt teise linna, ega muuda drastiliselt oma elu sellepärast, et „on üks kutt“. Suhted on õrnad asjad ning kuitahes armunud ma ka ei olnud, siis polnud midagi, mis kinnitaks, et see kõik on ka aasta või kahe pärast olemas.

Küll aga meeldis mulle väga ülikool ise – see, kuidas seda tutvustatud oli, kuidas seal õppida sai, ja millised olid õppetingimused. See kõik aga ei jäänud alla Durhamile, mis oli kordades lähemal, küll aga oli sinna raskem sisse saada. Samuti oli ka õppemaks suurem – stipendium kattis ainult seitsekümmend viis protsenti aastastest kuludest, mille alla ei kuulnud aga elamine ja söök, milleta ei olnud aga võimalik hakkama saada.

Okei, elamine elamiseks – võisin ju käia tööl ja ehk saaksin isa nõusse, et elan tema juures, ja maksan talle pidevalt selle eest, või minna tõesti ühikasse. Suurem probleem aga oli just nimelt töö leidmine. Ma ei teadnud, mida ma peale hakkama peaks. Samuti polnud mul mõtet ka emalt küsida, sest tema oleks öelnud nagunii, et pole vaja kuskile kolida, eriti Dougie pärast ja veel vähem isa juurde.

Olin omadega nii ummikus, et ühel päeval nii paljude asjade otsustamine ajas mu hulluks, tahtsin lihtsalt, et ülikool oleks läbi ja ma käiks tööl, et kõik oleks stabiilne. Aitaks uurimustöödest ja enese tõestamisest, mingitest pingutustest, et kuskile saada. Samas aga ma ei pidanud ju ülikooli minemagi, võisin lihtsalt tööle minna... kuid see mõte tundus ka halb, sest ma ei tahtnud rahulduda mingite varuvariantidega, täpselt nagu Tom keelas mul poiste puhul, siis nüüd tõlgendasin ma selle endale ümber elu konteksti.

Küll aga hakkasin ma kohe tegema pingutusi, et saada stipendiumit kolme ülikooli – Londoni ülikooli, kuhu ma olin peaaegu kindel, et ma ei saagi, Durhami, kuhu ma lootsin saada ning kolmandasse ja viimasesse valikusse – Northamptonisse.

Ühel õhtul novembrikuus helistasin ma oma isale. „Kuidas läheb?“ küsisin.

„Väga hästi.. Mõtlesin sulle just lähiajal helistada. Mida sa jõuludel teha plaanid?“

„Oh, ma tahtsin ise sama asja pärast helistada,“ naeratasin. „Mul oleks hea meel, kui saaksin jõulud teiega veeta.“

„Tõesti? Kas sa emaga oled sellest rääkinud?“

„Jah, rääkisin,“ noogutasin. „Ta ütles, et kui ma tahan, võin tulla.“

„Siis on ju eriti lahe. Kas tuled nädalaks?“

„Mhm. Ma mõtlesin, et võiksin tulla näiteks kahekümnendal ja minna kahekümne kaheksandal.“

„See on siis?“

„Laupäevast pühapäevani.“

„Mulle sobib. Õnneks pühade ajal on ka nii palju vabu päevi, et ei pea sind ainult Tomiga jälle jätma.“

Naersin. „Jaa, seda küll.“

„Aga selge siis, nii tore, et sa tuled. Ma räägin teistele ka.“

„Jah, ma juba ootan seda, nägemiseni.“

„Ole tubli, kullake. Tsau.“

Vajutasin kõne kinni ja jäin mõtlema, kas peaksin Dougiele helistama. Me küll rääkisime vahelduva eduga, kuid viimasel ajal oli tal kiire olnud. Otsustasin sõnumi kasuks, sest see oli midagi enamat, kui facebookivestlus, kuid midagi tagasihoidlikumat, kui telefonikõne.