Valed (eesti keeles - Mcfly)

14. Tulekahju

Ärkasin selle peale, et Dougie keeras end voodis ringi, nii et ma ta pealt maha libisesin. Hetk hiljem sai ta aga vist ise ka aru, et oli seda teinud ning keeras end tagasi minu poole, et mind kaissu võtta, ta silmad olid avatud.

„Hei,“ sosistasin.

„Hei,“ vastas ta ja pani oma pea mu rinnale. Pehme oli tal seal igatahes... Panin oma sõrmed ta juustesse ja sasisin neid vaikselt.

Järsku avati toauks ning mul pidi süda seisma jääma. Kes iganes see oli, head ei tõotanud see nii või teisiti. Sammud olid vaiksed ja tuli meile aina lähemale.

Ja kõigist võimalikkudest variantidest pidi see just mu ema olema!

Ta jäi mind üllatunud pilgul vaatama, peaaegu śokis. „See on piinlik,“ ütlesin, vaadates tekiäärt. Tõstsin pilgu ema poole, kes endiset sõnatult keset tuba seisis. „Ja see on Dougie..“

„Ma olen sinust palju kuulnud,“ naeratas ema sunnitud naeratust. „Ja, Annie? Kas ma saaksin sinuga hetkeks rääkida?“

„Ma tulen kohe,“ lubasin.

Kui ta toast lahkus, lükkasin Dougie oma rinnalt maha. „Fakk, raisk,“ oigasin.

„Tundub, et hommikune jääb ära,“ ta muigas.

„Praegu pole naljakoht, ma saan molli või midagi,“ tulin teki alt välja. Korjasin oma riided maast kokku, viskasin need diivanile ning panin siis kiiresti selga.

„Pane riidesse, Dougie,“ ütlesin ja läksin siis toast välja, pidin ometigi emale vastu astuma.

Ta oli oma magamistoas, kus aga ei maganud kedagi. Ma ei öelnud midagi, lihtsalt ootasin, et ema ise midagi ütleks.

„Kas sa tead üldse, mis juhtus? Olid sa oma peol kohal?“

„Ei... mis?“

„Ööklubi läks põlema,“ ütles ta. „Ma poleks muidu kodus. Sa ei kujuta ette, kui õnnelik meel mul sind näha on!“ Ta kallistas mind. Kas nii lihtsalt ma olingi Dougie kaisus ärkamisest pääsenud?

„Oota, kas sa ajasid kutid siit toast ära?“

„Siin majas pole kedagi peale sinu ja.. Dougie.“

„Kas midagi on veel teada? Kas keegi põles sisse? Keegi on haiglas?“ peaaegu hingeldasin. Ma teadsin ju kõiki inimesi, kes seal olnud olid, aga kõige rohkem valutas mu süda just Agnese, Tomi, Danny ja Harry pärast.

„Ma ei mäleta täpselt, keegi surma ei saanud, aga neli inimest lõpetasid haiglas, osad said vigastusi, aga need olid pigem välja tormamisest kui tulest endast.“

„Ma pean haiglasse minema,“ hingeldasin.

„Rahune maha, kullake, helista oma sõpradele, enne kui sa paanitsed.“

„Ma pean siis hoopis Dougi juurde minema,“ kiirustasin enda tuppa tagasi.

Kutt istus mu voodil ja vaatas kuskile.

„Dougie,“ sain kiiresti ta tähelepanu. „Ööklubi läks eile põlema ja mitte kedagi pole majas praegu. Ma lähen hulluks kohe..“

„Mis asja?“ ta oli segaduses ja kohe ka sama närvis, kui mina.

„Helista kohe oma poisid läbi,“ võtsin ka enda telefoni ning alustasin Agnesega, kes oma telefonile ei vastanud. Üritasin ennast veenda, et ta on lihtsalt mingi kuti juures, ega saa vastata.

„Danny?“ kuulsin Dougiet küsimas. „Kas kõik on korras?“

„Jumal tänatud... Tule millalgi Annie juurde tagasi ka.“