Valed (eesti keeles - Mcfly)

3. Mis rikas teeb, see vaesel ime

Jõudsime pitsabaari ning Danny oli selleks ajaks juba autost väljas. Ta ootas meid väikse puidust putka ees. Tom parkis suvaliselt Danny auto kõrvale ning meiegi tulime autost välja. See oli nii lahe koht, meenutas mingipärast lapsepõlve; kogu see kant tundus tänu sellele pitsabaarile kuidagi nostalgiline. Olin kindel, et seal samas müüakse ka burgereid ning mul polnud mitte mingit põhjust selle toidu maitsvuses kahelda. Sellistest nurgatagustest putkadest ostetud burgerid ja muu kiirtoit oli alati parem, kui McDonald’s või muu selline.

Danny võttis oma pitsa koju kaasa, kuid meie jäime Tomiga sinna. Sel hetkel tundus, nagu oleksime juba ammu tuttavad. Sain esimese lõigu ning mul oli täiesti õigus – see pitsa oli taevas kolmnurgal.

Sõime kahekesi terve karbi ära ning ma tundsin sel hetkel, et olen õnnelik. Õnnelik selle üle, et Tom mind nii hästi vastu võttis, õnnelik selle üle, et oli suve algus ning õnnelik selle üle, et ma olin kõikidest kohustustest prii.

Tagasitee möödus mugavas vaikuses. Me olime end nagunii mõlemad nii täis õginud, et ei jaksanud eriti rääkida, seda enam, et me olime juba pitsat süües nii palju vestelnud.

Jõudsime koju enne kümmet ning selleks ajaks ei olnud keegi veel magama läinud. Edith oli arvutis ja isa vaatas telekast jalkamatśi.

„Kuidas läks?“ küsis Edith, sest mees oli ilmselgelt teleka vaatamisega liiga ametis.

„Hästi ikka,“ ütles Tom.

„Kui siin nii hea pitsa on, siis ma võin isegi ülikooli astumist kaaluda,“ muigasin naljaga.

„Ahaa, ma siis tean, kus te käisite,“ naeris naine. „See on minu lemmikkoht ka. Aga tulge siia korraks.“

Vaatasin Tomi poole, kes vaatas samamoodi segaduses pilguga ka mind. Läksime naise juurde ja jäime temast natuke eemale seisma. „Mis me homme teeme?“ küsis ta. „See on praktiliselt esimene ja viimane päev, mil mina ja Bobby kodus oleme. Mis te teha tahaks?“

Minul küll mingeid ideid ei olnud. „Ma arvan, et kui ma Tomiga ringi hängima hakkan, siis mul seda võimalust ei teki, nii et äkki võiks me kuskile śoppama minna?“ pakkusin. „Seda muidugi, kui sul midagi selle vastu pole. Me ei pea minema.“ Minust oleks olnud ääretult ebaviisakas seda peale sundida, seda enam, et ta ei olnud mulle otseselt mitte keegi.

„Ei, see kõlab väga hästi. Kuhu sa ikka suure lapsega lähed, kui mitte poodidesse. Minu idee on, et läheks äkki linna jalutama, kiikaks mõnda poodi ning siis astuks mõnda kohvikusse sisse?“

„Säästke mind ometi sellest,“ muigas Tom.

„Ole kuss, Tom, palju me ikka sellist asja teeme. Aastas korra kui sedagi.“

„Ma ausalt jään parem koju.“

„Me ei pea minema,“ muigasin. „See oli lihtsalt mõte.“

„Me võiks minna lihtsalt, ma ei tea, miks me üldse kuskile minema peame? Usaldage Annie mulle,“ ütles Tom.

„Annie tuli siia, et oma isaga tuttavaks saada, pärast räägib kodus, et isal polnud kordagi aega ja ta sunniti oma poolvennal järgi jõlkuma..“

Hakkasin naerma. „Ära selle pärast muretse, Edith. Minu poolest võime me kolmekesi minna või tõesti lihtsalt minemata jätta. See ei muuda midagi.“

„Siis on otsustatud, läheme kolmekesi.. Häbi sul olgu, poiss,“ muigas Edith.

„Jajah,“ muigas Tom ja läks trepist üles.

„Kas ta on normaalne ikka su vastu?“ küsis Edith.

„Muidugi, miks ei peaks olema?“ kortsutasin hetkeks kulmu. „Ta on väga tore poiss.“